EPALE - Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

Kujuta ette, et sa ärkad homme üles ja sinu elus on toimunud üks oluline muutus – see, muutus, mida oled ammu edasi lükanud. Mida sa tunneksid? Kuidas see sinu elu muudaks? Mis võimalusi see su ellu juurde looks? Ma räägin tinglikult, sest sina, nagu minagi, oled ilmselt märganud, et mõne uue asja kasutusele võtmine, harjumuse ära õppimine või oma plaanidesse lisamine on raske. Seda isegi siis, kui tead, et muutus on sulle kasulik või hea. Kuid kas sa oled kunagi mõtelnud, miks see nii on?

Harjumuste ja muutuste neurobioloogia

Üks peamisi põhjuseid, miks muutused on rasked, peitub inimaju talitluses – see püüab alati ressursse kokku hoida. Just seetõttu eelistab meie aju automaatseid harjumuspäraseid käitumisi – need nõuavad vähem energiat kui uued, teadlikud valikud [1]. Harjumuste moodustumist juhib basaalganglion [1] [2], mis vastutab rutiinsete tegevuste, liigutuste ja õppimise eest. Harjumus tähendab, et tegevus on automatiseeritud nõnda, et see vähendab kognitiivset koormust [3]. Muutus nõuab pingutust ja energia lisakulu, mida aju püüab loomupäraselt vältida.

Eelneva kõrval on meil sügavalt juurdunud ellujäämisinstinktid, mis eelistavad stabiilsust ja turvalisust. Lisaks kalduvad erinevad süsteemid – nii bioloogilised kui sotsiaalsed – muutustele vastu seisma, et säilitada homöostaasi ehk stabiilset seisundit [4]. Organisatsioonides ja ametiasutustes toimub muutustele vastupanu läbi struktuurse inertsi [5] [6]. See tähendab võimetust viia ellu sisemuutusi, organisastioonis kehtivate normide ja struktuuride tõttu, vaatamata sellele, et välismaailmas on toimunud märkimisväärsed edasiarengud. Hea näide nn struktuurse inertsi kohta on fotoäri “Kodak”, kes ei läinud kaasa digifotograafia arenguga, kuna nad kartsid oma ärimudeli muutmist [7]. Nad olid küll üks esimesi, kes patenteerisid digikaamera tehnoloogia, kuid seisid selle kasutuselevõtmisele ise vastu, sest see oleks kaasa toonud firmasiseseid muutusi. Seetõttu jäi Kodak digirongist maha ja kaotas turuliidri positsiooni.

Hirm kaotuste ees ulatub sügavale inimajalukku. Meie esivanemad elasid tingimustes, kus ellujäämine sõltus tarkadest otsustest. Evolutsiooniliselt oli oluline vältida ressurssidega seotud kaotusi ning ohte mis võisid lõppeda surmaga. See ellujäämisinstinkt on meis säilinud tänapäevani. Uuringud on leidnud, et nii kaotuste kui ka uute tundmatute olukordade kogemine aktiveerib amügdala, ehk selle aju osa, mis on seotud emotsioonide ja hirmu töötlemisega [8]. See omakorda aktiveerib võitle-või-põgene-reaktsiooni [9], mis on evolutsiooniliselt välja kujunenud, et kaitsta meid ohtude eest. Me tajume kaotust potentsiaalse ohuna ning meie aju püüab meid kaitsta, vähendades riske ja vältides võimalikke kahjusid. Mõelgem nii, et kaotuse vältimine on evolutsiooni jäänuk, mis hoiab meid tänaseni mugavustsoonis.

Psühholoogilised protsessid

Muutuste raskus psühholoogilisel tasandil on laialt uuritud teema, mis hõlmab bioloogilisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid aspekte. Festingeri kognitiivse dissonantsi teooria toob välja, et kui puutume kokku uute ideede või olukordadega, mis ei sobitu meie seniste uskumuste ja teadmistega, tekib meis sisemine pinge [10]. Seda püütakse lahendada kas uute teadmiste vältimise või integreerimise teel. See aga nõuab suurt vaimset ja emotsionaalset pingutust.

Psühholoogiliselt on muutused rasked ka seetõttu, et need toovad kaasa ebakindlust ja hirmu tundmatu ees. Bowlby kiindumusteooria selgitab, et inimesed otsivad turvatunnet ja stabiilsust [11]. Muutus võib kaasa tuua turvalisuse kadumise ning see tõstab ärevust. Hirm tundmatuse ees ning ebakindlus tuleviku suhtes võivad panna inimese muutusi vältima, isegi kui muutus on potentsiaalselt positiivne.

Inimesed läbivad muutusega kohanedes mitmeid keerukaid psühholoogilisi reaktsioone, nagu šokk, eitamine, frustratsioon, kaitse ja aktsepteerimine. Seejuures kogetakse suurt emotsionaalset vastupanu juba toimunud muutuse tunnistamisele. Kultuurilised väärtused ja normid kujundavad meie taju kaotustest ja sellest, mis on aktsepteeritav kaotusena [12]. Kübler-Ross on kirja pannud leina viis etappi [13]. Neid faase on hiljem kohaldatud kõikidele olulistele kaotustele [14].

Miks tajume mõningaid kaotusi suuremana kui teisi?

See, kuidas kaotust tajume, sõltub meie emotsionaalsest seotusest konkreetse asjaga. Kui kaotus on seotud millegi väga väärtuslikuga, siis tundub see meile suurem. Isiklik emotsionaalne side muudab kaotuse tähendust ning mõjutab meid tugevamalt reageerima. Psühholoogid Kahneman ja Tversky avastasid, et kaotustel on keskmiselt kaks korda suurem emotsionaalne mõju kui võitudel [15]. Me pingutame rohkem, et vältida kaotusi, kui et võita.

Kaotused tunduvad meile suuremad ka siis, kui neid ei ole võimalik parandada, ehk kui tulemus on pöördumatu [16]. Asi ei ole selles, et me ei julge riskida, vaid selles, et me tahame vältida kaotust. Tuttav ütlus “Kes ei riski, see šampust ei joo,” illustreerib lihtsalt, kuid ilmekalt, et saavutuseni jõudmiseks on esmalt vaja teele asuda.

Näiteks, õppides uut keelt, võib alguses tunduda, et iga vale välja öeldud sõna on kui kaotus. Kuid võib mõelda ka nii, et iga vale sõna on ka samm lähemale, et saada keelemeistriks. Iga vale vastus on võimalus õppida ja teha paremini, mitte takistus kuhu ette n-ö telkima jääda. Vaid liikudes edasi on võimalik jõuda pärale.

Mida saame õppida kaotuse vältimisest

Tunnistagem, et nii kaotus kui ka võit on osa elust. Oleks kummaline, kui me ei läheks sõbraga piljardit mängima ainult selle pärast, et kardame kaotada. Kui loome keskkonna, kus eksimused on lubatud, tunneme, et saame neist õppida. Mainisin ennist, kui oluline on kohanemisvõime muutustega toimetulekul. Head kohanemisvõimet näitavad muuhulgas optimism, sotsiaalne tugi ja usk oma võimekusse [17]. Soovitused, kuidas selle teadmise pinnalt oma kohanemisvõimet tõsta ja muutuseid edukalt ellu viia on järgnevad:

1. Aktsepteeri enda vastupanu ja ära lase sel end peatada. Enda vastupanuga toimetulemiseks on oluline mõista, et meie aju püüab hoida meid turvalises, tuttavas seisundis, vältides muutuseid.

2. Muuda oma võrdluspunkti. Kui keskendume sellele, mida võime kaotada, tundub iga risk ohtlik. Kui aga keskenduda sellele, mida võime võita, muutub meie perspektiiv.

3. Usu oma suutlikkuse. Albert Bandura tutvustas 1997 aastal enesetõhususe teooriat  [18], mille kohaselt inimese usk oma võimesse muutustega toime tulla mõjutab tema motivatsiooni ja käitumist.

4. Leia endale toetajad või mentorid, kes aitavad sind muutuste teekonnal. Andragoogika käsitluses on kirjutatud sellest, et täiskasvanud vajavad märkimisväärset sotsiaalset tuge, et muutustega edukalt toime tulla [19].

Kokkuvõttes, mõistkem, et meid hoiab muutuseid tegemast hirm kaotuste ees. Mäletagem, et me ei taju kaotuseid objektiivselt. Teadkem, et meil on võime valida muutus. Seega, julgegem eksida, julgegem valida muutus ja õppigem muutustest! Hea lugeja, julgustan sind tegema see muutus, mida oled pikalt kaalunud.

Autor: Karina Tamm, terapeut, koolitaja, andragoogika üliõpilane

Artikkel on valminud TLÜ Andragoogika bakalaureuseõppe 2024. aasta sügissemestri kursusel „Esitlus- ja aruteluoskused“.

_{Kasutatud allikad}

1. _{Dolan, R. J., & Dayan, P. (2013). Goals and Habits in the Brain. Neuron (Cambridge, Mass.), 80(2), 312–325. https://doi.org/10.1016/j.neuron.2013.09.007}

2. _{Yin, H. H., & Knowlton, B. J. (2006). The role of the basal ganglia in habit formation. Nature Reviews Neuroscience, 7(6), 464-476.https://doi.org/10.1038/nrn1919}

3. _{Wood, W., & Neal, D. T. (2007). A new look at habits and the habit-goal interface. Psychological Review, 114(4), 843–863. https://doi.org/10.1037/0033-295X.114.4.843}

4. _{Cannon, W. B. (1929). Organization for physiological homeostasis. Physiological Reviews, 9(3), 399-431. https://doi.org/10.1152/physrev.1929.9.3.399}  

5. _{Hannan, M. T., & Freeman, J. (1984). Structural Inertia and Organizational Change. American Sociological Review, 49(2), 149–164. https://doi.org/10.2307/2095567}  

6. _{Moradi, E., Jafari, S. M., Doorbash, Z. M., & Mirzaei, A. (2021). Impact of organizational inertia on business model innovation, open innovation and corporate performance. Asia Pacific Management Review, 26(4), 171-179. https://doi.org/10.1016/j.apmrv.2021.01.003}  

7. _{Christensen, C. M. (1997). The Innovator's Dilemma: When New Technologies Cause Great Firms to Fail. Harvard Business School Press.}  

8. _{Tom, S. M., Fox, C. R., Trepel, C., & Poldrack, R. A. (2007). The Neural Basis of Loss Aversion in Decision-Making under Risk. Science, 315(5811), 515–518. https://doi.org/10.1126/science.1134239}  

9. _{McEwen, B. S. (2007). Physiology and Neurobiology of Stress and Adaptation: Central Role of the Brain. Physiological Reviews, 87(3), 873–904. https://doi.org/10.1152/physrev.00041.2006}  

10. _{Festinger, L. (1957). A theory of cognitive dissonance. Stanford University Press.}  

11. _{Bowlby, J. (1980). Attachment and Loss: Sadness and Depression (Vol. 3). Basic Books.}  

12. _{Markus, H. R., & Kitayama, S. (1991). Culture and the self: Implications for cognition, emotion, and motivation. Psychological Review, 98(2), 224–253. https://doi.org/10.1037/0033-295X.98.2.224}  

13. _{Kübler-Ross, E. (1969). On death and dying. Macmillan Publishing.}  

14. _{Kübler-Ross, E., & Kessler, D. (2005). On grief and grieving: Finding the meaning of grief through the five stages of loss. Scribner.}  

15. _{Kahneman, D., & Tversky, A. (1979). Prospect Theory: An Analysis of Decision under Risk. Econometrica, 47(2), 263–291. https://doi.org/10.2307/1914185}  

16. _{Frederick, S., Loewenstein, G., & O'Donoghue, T. (2002). Time discounting and time preference: A critical review. Journal of Economic Literature, 40(2), 351-401. https://doi.org/10.1257/002205102320161311}  

17. _{Masten, A. S. (2001). Ordinary magic: Resilience processes in development. American Psychologist, 56(3), 227–238. https://doi.org/10.1037/0003-066X.56.3.227}  

18. _{Bandura, A. (1997). Self-efficacy: The exercise of control. Macmillan. [19] Tennant, M., & Pogson, P. (1995). Learning and Change in the Adult Years: A Developmental Perspective. Jossey-Bass Inc Pub.}

19. _{Tennant, M., & Pogson, P. (1995). Learning and Change in the Adult Years: A Developmental Perspective. Jossey-Bass Inc Pub.}