Õppima taas tundma (Kuidas täiskasvanuharidus aitab inimestel taastada võime tunda)
Lapsepõlv jätab meisse jälje – mõnikord sooja, mõnikord valusa. Paljusid meist õpetati juba varakult end “kokku võtma”: ära nuta, ära vihasta, ära naera liiga kõvasti. Tundeid peeti nõrkuseks, samal ajal kui vaoshoitust peeti heade kommete märgiks.
Ja nüüd, täiskasvanutena, maksame – kursuste, koolituste, nõustamiste eest –, et taasleida see, mis kunagi meie sees blokeeriti: loomulik võime tunda, ilma häbi ja hirmuta.
Emotsioonid kui osa täiskasvanuõppest
Kui alustasin tööd inimestega, märkasin, et paljud täiskasvanud ei tule õppima ainult uut oskust – nad tulevad uuesti ühendust looma iseendaga. Sageli kardavad nad tunduda “ebatasakaalukad” või “ebaprofessionaalsed”, kui nad näitavad tundeid. Ometi on just emotsionaalne teadlikkus see, mis muudab õppimise tõeliselt sügavaks.
Emotsionaalne intelligentsus ei ole psühholoogia – see on andragoogi tööriist. Kui täiskasvanud õppija mõistab, mida ta tunneb, suudab ta infot paremini omandada, osaleb aktiivsemalt ja muudab oma käitumist teadlikumalt. Tunded ei ole enam takistus, vaid osa õppimisest – “elav materjal”, mis aitab inimesel kasvada.
„Fookus emotsioonil“ meetod
Oma töös kasutan sageli meetodit nimega „Fookus emotsioonil“. Selle olemus on lihtne: osalejad valivad ühe tunde, mis neil kõige sagedamini esineb, kirjeldavad, kuidas see nende kehas tuntav on, ning jälgivad selle muutumist nädala jooksul.
See tehnika toimib õrna eneserefleksiooni vormina. See aitab täiskasvanutel märgata oma emotsionaalseid reaktsioone, neid aktsepteerida ning kasutada seda teadlikkust ressursina. See ei ole teraapia – see on hariduslik vahend, mis arendab enesevaatlust ja sisemist ausust.
Kui lubad endal tunda
Kord töötasin naisega, kes ei suutnud endale lubada viha tundmist. Tema töökeskkonnas peeti seda sobimatuks – “intelligentne inimene ei vihasta”. Meie vestluse käigus sai selgeks, et ta ei suutnud füüsiliselt öelda sõnu „Ma olen vihane“.
Soovitasin tal proovida lihtsat tehnikat: kui otsest väljendust on raske öelda, võib ta öelda: „Mul on raske öelda, et olen vihane.“ Ja see muutis kõik. Ta kordas vaikselt, kuid kindlalt: „Ma olen vihane. Ma olen nende peale vihane.“ Siis lisas ta naeratades: „Nad ajasid mind tõesti närvi!“
See oli väike, kuid võimas samm – mitte ainult emotsionaalne vabanemine, vaid ka õppimise hetk. Ta mõistis, et tunnete väljendamine ei tee teda vähem väärikaks ega vähem professionaalseks. See teeb ta lihtsalt päris inimeseks.
Miks see on oluline andragoogidele
Töö emotsioonidega on täiskasvanuhariduse lahutamatu osa. See aitab õppijal taas kontakti saada iseendaga – ja see omakorda suurendab õppimisvõimet. Täiskasvanu, kes oskab oma tundeid märgata, võtab tagasisidet paremini vastu, tuleb vigadega rahulikumalt toime ja omandab uusi teadmisi suurema kindlusega.
Andragoog ei pea olema psühholoog, kuid ta peaks oskama luua ruumi, kus õppijad saavad olla päriselt nemad ise – mitte ideaalsed, vaid ehedad.
Meie, täiskasvanud, tõepoolest õpime taas tundma. Ja võib-olla just see ongi tänapäevase hariduse peamine missioon – aidata inimestel õppimise kaudu iseendaga uuesti ühendust saada.
