Retoorikast olenemata ei armasta eakaid ümberõppijaid keegi.
Olen tudeng. Olen 50-aastane. Olen päris tudeng: õpilaspilet, loengud, stipp, tähtajad, õppeülesanded, aruandlus jne. Ka 50-aastane olen päriselt: lapsed, majapidamine, karjäärimured, hall habemetüügas. Mul on üks mure, tõsine probleem. Õpilaspiletiga. Ei julge seda enam näidata. Eriti siis, kui habe on ajamata. Kardan kiita saada – peamiselt piletikontrolöridelt rongis, muuseumis, võimlas ja ujulas. Kuid kardan kiita saada ka heatahtlikelt prouadelt, kes ei jõua minu tublidust ja pealehakkamist valjuhäälselt ära imetleda. „Ma olen väga uhke teie üle!” hüüdis üks neist kord üle vaguni.

Ma ei tea, mida ta arvas 50-aastastest enne minuga kohtumist. Võib-olla nõukogude aja kauge mälestusena peamiselt seda, et sellisel on viis aastat pensini. Aga veelgi tõenäolisemaks pean omavanuste prouade vaikset leppimist üldise ealise diskrimineerimisega, mis peidab end elukestva õppe ametliku retoorika varjus.

Johannes Saar, kunstikriitik
Loe edasi: Eesti Päevaleht