Mõtestatud teekond viib andragoogikani
Foto: Matese Fields, Unsplash
Aastal, mil andragoogika tähistab Eestis oma 35. sünnipäeva jäin ma mõtisklema selle üle, kellele see sündmus siis õigupoolest mõeldud ja tähtis on. Olles alles selle eriala esimesel kursusel, püüan ma mõista, kui palju on mul ühist ühe 35 aastat andragoogikaga tegeleva eksperdiga ja kas ka mina saan end juba tunda osana kogukonnast. Seni mõistan, et kõige olulisem ühisosa on meil juba paigas – mõlemad osapooled on võtnud elukestva õppe oma südameasjaks. Kas sellest aga piisab, et üks teekonna alguses olev üliõpilane võiks end juba nimetada andragoogiks?
Kus on algus ja kus lõpp
Lähtudes Eesti vanasõnast “Targaks ei sünnita, targaks õpitakse”, kas peaksin oletama, et minust saab andragoog alles siis, kui mul on ülikool lõpetatud ja kõik tarkused omandatud? Ma loodan, et õige vastus on “ei”. Ma olen alati pooldanud enesearendamist ükskõik mis eas ja julgustanud ka teisi enda ümber oma oskuste parandamisele ning arengule keskenduma. Ka Malcolm Knowles oli veendunud, et eesmärk on õppeprotsessis olulisem ja sealjuures ei oma inimese vanus üldse tähtsust. Sel juhul tekib küsimus, kas andragoogiks olemisel on üks õige algus või lõpp üldse olemas? Õppimine on ju elukestev protsess – me sünnime siia ilma ja me õpime terve elu ning kogemustepagas on parimaks ressursiks täiskasvanuõppes. Peter Jarvis on ühes intervjuus näitena välja toonud, et ta ei pea ilmtingimata haridust ennast määravaks faktoriks täiskasvanute õpetamisel. Tema arvates mängib hoopis suurt rolli inimeste kogemus, mida jooksvalt ja jätkuvalt juurde hangitakse ning rutiini kinni ei jääda.
See õige andragoog
Mis on siis see, mis teeb ühest andragoogist andragoogi? Vaadates Malcolm Knowlesi täiskasvanuhariduse põhiprintsiipe, näen ma juba rohkelt sarnasusi nii algaja andragoogi kui ka oma ala kõige vilunuma professionaali juures. Paigas on nii õpimotivatsioon kui ka -valmidus. Kogemustepagas on küll inimestel erinev, kuid kas just see polegi see, mis nii kaunilt rikastab täiskasvanute õpet. Olles ise õppijad ükskõik millises elujärgus, on meil ka suur janu uute teadmiste järele. Kes on siis õigupoolest see õige andragoog?
Sama paat, erinev teekond
Ma arvan, et ühtset vastust siin ma ei leiagi, sest iga inimene võib seda teemat vaadelda erinevalt. Ja kuigi Karl Ristikivi ütles „kõikide teede pikkus ajas on võrdne“, arvan ning tunnen ma, et nii see pole – mõned meist läbivad pool maailma enne kui jõuavad teistega samale tasemele. Olenemata aga teekonna pikkusest, kõige tähtsam teadmine on minu jaoks see, et meie, andragoogid, oleme kõik kolleegid ja osa ühest suurest imelisest tervikust.
Blogipostituse autor Ekaterina Seliste on Tallinna Ülikooli andragoogika eriala üliõpilane
Artikkel on valminud TLÜ 2021. aasta sügissemestri ainekursuse „Esitlus- ja aruteluoskused“ raames.
