Mis lootusel sellega pistmist? Muutused ja lootus täiskasvanuõppes ja -hariduses
Tõlgitud inglise keelest. Originaalpostituse avaldas Regina EBNER inglise keeles 06.12.2022. Keeleversiooni vahetamiseks vali soovitud keel veebilehel kõrval asuvast rippmenüüst või EPALE rakenduse seadetes.
(Vabandused Tina Turnerile pealkirja varastamise ja kohandamise eest)
Mul oli hiljuti rõõm osaleda ESREA konverentsil ja modereerida ümarlauda. ESREA (European Society for Research on the Adults Education) edendab ja levitab Euroopas täiskasvanute haridust ja täiskasvanuõpet käsitlevaid teoreetilisi ja empiirilisi uuringuid uurimisvõrgustike, konverentside ja publikatsioonide kaudu. Nad korraldavad üldkonverentsi iga kolme aasta tagant ja sel aastal toimus see Milanos. Usun, et praktikute, teadlaste ja poliitikakujundajate kokkuviimine on oluline, et saaksime enda ja üksteise tööd paremaks muuta (sellest lähemalt lähiajal). Seetõttu oli konverents hea võimalus jagada meie ühiseid huvisid.
Arutelu oli teemal "Lootuse taastamine. Kuidas saavad täiskasvanuõppe uuringud aidata mõista ja muuta poliitikat, säilitada käimasolevaid ühiskondlikke muutusi ja tulla toime kriisidega? Kuhu liigub makrosüsteem?". Üsna keeruline küsimuste kogum, kuid väga asjakohane, arvestades käesolevate probleemide hulka. Ja tõepoolest, lootuse küsimus on veelgi keerukam.
Minu arvates on maailma praegust (ja tulevast) seisu silmas pidades väga keeruline mitte langeda hukatuse ja sünguse auku. Mida saab täiskasvanuõpe ja haridus meile lootuse andmiseks (rohkem) teha?
Kõnelejad tõid välja mõned kesksed punktid:
- mõistete laiendamine
- kollektiivne tegevus
- realistlikud utoopiad
- igapäevased revolutsioonid
Trevor Gerhardt, kes esindab tööelu ja õppimise võrgustikku, rõhutas, et võrgustik püüab laiendada arusaamist tööoskustest ja suunata seda ka kriitilisele mõtlemisele, et tööõpe saaks põhineda kriitilisel küsitlemisel ning hõlmata ühiskondlikke muresid ja probleeme. Traditsioonilisem nägemus tööks õppimisest näeb selles sektoris reageerivat tööturu arengutele (nt tehnoloogiatega kohanemine), kuid õppimise ja töötamise avardamine laiemale arusaamisele avab selle ühiskondlikele küsimustele.
Võrgustiku Between Global and Local – Adult Learning and Communities nimel kõnelenud kolleeg tõi esile täiskasvanuhariduse võimaluse tuua kogukondi kokku ning tugevdada kollektiivseid ideid, lähenemisviise ja tegevusi. Samal ajal kui Euroopa liigub üha enam individualistliku ühiskonnamudeli poole, võib täiskasvanuõpe luua kogukondi (näiteks õppijate seas), et koos tegutseda. Selle asemel, et jätta sotsiaalse ja majandusliku arengu koorem indiviidi kanda, võib uurida ühist ja ühiskondlikku tausta näitavaid asjaolusid ja teooriaid, mis nõuavad kollektiivset tegutsemist.
Aktiivse demokraatliku kodakondsuse ja täiskasvanuõppe võrgustiku kokkukutsuja Fergal Finnegan tutvustas "utoopiat" kui täiskasvanuõppe eesmärki. Idee "utoopiast" võib esmapilgul tunduda ebarealistlik, kuid kui me läheneme utoopiatele realistlikult, võttes oma utoopiaid juhtivate põhimõtetena, võivad need viia tegudeni, mis suunavad meid parematele radadele. See vajab küll status quo ja kollektiivse tegevuse analüüse, kuid see põhineb usul muutustesse, mis on minu arvates üks täiskasvanuõppe ja -hariduse juhtpõhimõtteid.
Seda täpsustas täiskasvanuhariduse poliitikauuringute võrgustiku esindaja Marcella Milana, kes arutas Itaalia kontseptsiooni "rivoluzione quotidian" ehk igapäevase revolutsiooni üle: kuigi täiskasvanute koolitajad ja täiskasvanuhariduse uurijad ei pruugi olla võimelised ellu viima tohutuid muutusi ja üleminekuid (täiskasvanuharidus ei suuda kahjuks üksi kliimamuutusi leevendada), mis on vajalikud meie tuleviku kujundamiseks, saame astuda samme selles suunas. Täiskasvanute õpe ja haridus võivad anda enesekindlust, pädevusi ja võimekust, mis on vajalikud muutusteks. Isegi järkjärgulised sammud (igapäevane revolutsioon) võivad neid muutusi toetada.
Teine oluline punkt oli koostöö teiste ühiskonnas osalejatega, eelkõige kodanikuühiskonna, täiskasvanute koolitajate ja õppijatega. Need koostööd võivad pakkuda vastastikust tuge, laiemat tegevusulatust ja täiendavaid ideid ja tegevusi ning loomulikult sulgeda kollektiivse tegutsemise ringi. Koos tegutseda ja üksteist täiendada ei saa mitte ainult täiskasvanuhariduse kogukond (kõige laiemas tähenduses), vaid kõik huvirühmad.
Mida me teame täiskasvanuhariduse mõjust? Mitmed uuringud näitavad, et täiskasvanute õppimine ja haridus suurendavad enesekindlust, mis on enesetõhususe üks peamisi tunnuseid. PIAAC rõhutab, et enesetõhusus sõltub suuresti inimeste oskuste tasemest – mida kõrgem on sinu oskuste tase, seda rohkem usud, et mõjutad oma elu, perekonda, tööd, kogukonda. (vt näiteks: Patrícia Dinis da Costa, Margarida Rodrigues, Esperanza Vera-Toscano ja Anke Weber: Haridus, täiskasvanute oskused ja sotsiaalsed tulemused. Empiirilised tõendid täiskasvanute oskuste uuringust. (PIAAC 2013)). Väga tihe seos on täiskasvanuõppe ja enesehinnangu vahel ning seda saavad kinnitada ka põhioskustega töötavad ja neid omavad inimesed.
Niisiis, mis on lootusel sellega pistmist? Minu elus on ikka hukatuse ja sünguse perioode. AGA - peamine põhjus, miks ma täiskasvanuõppes ja -hariduses töötan, on see, et enamik täiskasvanute koolitajaid usub optimistlikult ja suure veendumusega muutuste võimalikkusesse.
Transformatsioon on üks täiskasvanuhariduse põhiprintsiipe. Olete 60-aastane ja soovite õppida kirjutama? Pole probleemi! Oled 70-aastane ja tahad ülikooli minna? Muidugi! Oled vanglas, sest olid 20-aastaselt idioot? Lase käia, sa võid kõike õppida. Kui see optimism ja usk inimeste võimesse muutuda, tegutseda ja õppida igal ajal ja igas olukorras ei ole lootus, siis ma ei tea, mis see on. Seega viigem ellu igapäevaseid revolutsioone, saavutatavaid utoopiaid ja kollektiivseid tegevusi täiskasvanuhariduse ümberkujundava jõu kaudu.
Foto autor: Leon Contreras (rakenduses Unsplash)
