EPALE - Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

Minu kogemus ja motivatsioon

Aja väärtustamine on meie ühiskonnas üha suurem väljakutse, sest kiire elutempo ja tootlikuse rõhutamine võivad pigem vähendada aja väärtust. N-ö paraneva tormajana jagan oma kogemust ja õppetunde, kuidas enama poole aina kiiremini tormamine ei parandanud minu elukvaliteeti, vaid viis hoopis segaduse ja konfliktideni. Üheksa aastat tagasi hakkasin uurima ja Internetis (peamiselt sotsiaalmeedias) jagama, kuidas kasvatada aja väärtust, ning nüüd on sellel teemal üle tuhande postituse ja artikli. Aastatepikkuse eneseavastamise ja teadmiste kogumise tulemusel pakun fundamentaalseid ja süsteemi tervikut arvestavaid perspektiive aja väärtuse suurendamiseks.

Tõhusus ja kiirus ei tähenda alati progressi

Tänapäeva ühiskond suunab meid kiirustama ja püüdlema tõhususe, produktiivsuse ning innovatsiooni poole. Need kontseptsioonid viivad meid tihti pealiskaudse eluni, kus reaalsed probleemid jäävad lahendamata, kuna tõlgendame neid valikuliselt. Uuringud kinnitavad, et pealiskaudne suhtlus ja õppimine võivad suurendada ärevust ja stressi, kuna inimene tunneb, et tal puudub piisav ettevalmistus ja tajub seeläbi haavatavuse ohtu, mis tõstab hirmu ebaõnnestumise ees (McCroskey, 1977; Kyndt et al., 2011).

Minu arusaam on, et aja väärtust ei loo kiiremad protsessid ega uued tehnoloogiad, vaid pigem sügavam mõistmine ja tähenduslikum lähenemine igapäevaelu tegevustesse (Marin et al., 2011). Tõeline aja väärtus peitub muutuste kvaliteedis ja süsteemi kooskõlas tehnoloogia ning inimese vahel (Russell, 2007; Meadows, 2008).

Kultuuriruum ja keele mõju aja väärtusele

Keel loob meie maailmapildi ja määrab, kuidas mõistame väärtust. Inimtekkelises maailmas näeme seda väärtust, mida oskame sõnastada (Boroditsky, 2011). Näiteks sõnal "auto" on tähendus sõltuvalt isiku väärtustest ja kontekstiteadlikkusest. Nii muutub auto väärtuslikuks, omades liikumise või sotsiaalse tähendusega seonduvat kasu. Kuna aega tajume muutustena või mõjude protsessina, mille hulk määrab ajule väärtuse suuruse, siis on ajaga sama lugu – selle väärtus sõltub sellest, mis kasu inimene kuluvast ajast saab, ning kasu mõju ei oma ainult keskkonna füüsilised omadused, vaid ka keele tähenduslike seoste õppimise tulemusel kujunenud eeldused (Eagleman & Pariyadath, 2009).

Uuringud kinnitavad, et umbes 90% meie igapäevatoimingutest toimub automaatrežiimil, mis tähendab, et kaldume tegema pealiskaudseid otsuseid ja kipume kordama harjumuslikke käitumismustreid (Kahneman, 2011). See automaatne toimimine võib põhjustada olulisi eksimusi ja viia pinnapealse eluni, kus aja tegelikku väärtust ei teadvustata (Kirsh, 2000). Sarnane automaatne harjumuspärane käitumine on meie keelekasutuses. Kommunikatsioonis on olulisemaks kerkinud mulje, et saadi üksteisest aru ja nõustutakse, ning järgneva tegevuse laiem ühiskondlik mõju on teisejärguline. Seda soodustab tõsiasi, et keel on muutunud aina metafoorilisemaks, mis soodustab kriitilise mõtlemise asemel reageerivat käitumist (Thibodeau & Boroditsky, 2011). Metafoorid nagu AEG ON RAHA võivad alateadlikult mõjutada, kuidas väärtustame oma aega ja kuidas suhestume tootlikuse ja tõhususe mõistetega. Tuues sõna “tõhusus” esitletava informatsiooni algusesse, mõjutab see, kuidas kuulaja järgnevaid sõnu tajub. Thibodeau ja Boroditsky (2011) on näidanud, et metafoorid võivad suunata meie mõtlemist ja otsuste langetamist, raamistades abstraktseid ideid viisil, mis mõjutab, kuidas me probleeme lahendame ja maailma tajume. Lausa kuni 97% meist ei teadvusta seda mõju.

Sümboolse väärtuse mõju ja kiirustamise paradoks

Paljud tänapäeva väärtused põhinevad sümboolsel tähendusel, mitte objektiivsel kasul. Sümboolne väärtus võib avalduda näiteks prestiižis või sotsiaalses staatuses, mis ei pruugi aga pakkuda sisulist või kestvat kasu. Näiteks firmamärgid, mis soodustavad inimesi enda aega ja raha kulutama inimtekkelise tähenduse mõjul, millel on lühiajaline kasu. Ka hariduse väärtus on laialdasemast ja pikaajalisemast mõjust aina sümboolsema poole kaldunud. Nii on tekkinud kõikvõimalikke kiirkursuste ja mikrokraadide pakkujaid aina enam. Konkurentsi- ja süsteemiteooria ütlevad, et pakkujate arvu kasv on positiivses seoses kvaliteedi langusega. Leian, et kiirkursused ja mikrokraadid (eriti õppija jaoks uutel teemadel ja valdkondades) ei ole sageli väärtust loovad, vaid seda langetavad ja isiku potentsiaali pidurdavad. Sellist nähtust selgitab ka Pierre Bourdieu (1986), öeldes, et sümboolne kapital võib varjutada objektiivse väärtuse, mis toob esile vastuolu tegeliku ja tajutava kasu vahel.

Enda jaoks õppimine ja ennastjuhtiv õppimine on negatiivselt seotud ajasurvega ja positiivselt seotud kompleksusega (Kyndt et al., 2011), kuid iga lisa valdkond, milles õpime, raskendab enesemääratlust (Türnpuu, 1997), mis langetab subjektsuse saavutamise tõenäosust ja seeläbi suurendab rahulolematust.

Kiire elutempo ja pidev vajadus saavutada rohkem lühikese aja jooksul võivad põhjustada vaimse tervise halvenemist. Ajasurve, pidevad keskendumise katkestused ja ülekoormus viivad sageli stressi ja ärevuse suurenemiseni, vähendades vaimset heaolu ja töövõimet (Marin et al., 2011; Baethge et al., 2018). Kiirustamisest tulenev surve mõjutab otseselt meie vaimset tervist, soodustades pingeid ja stressist tingitud käitumist, mis omakorda kahandab ajakasutuse kvaliteeti ja väärtust. Kiirustamine vähendab kuni kuus korda meie võimet märgata ja olla hooliv meid ümbritseva suhtes (Darley & Batson, 1973), ning stress langetab meie mälu ja vähendab otsustusvõimet kuni 30% (Luethi et al., 2009; Schwabe & Wolf, 2010).

Süsteemimõtlemine kui sümptomikeskse ühiskonna ravim

Tänapäeva ühiskond keskendub sageli sümptomitele, jättes tegelikud probleemide algpõhjused kõrvale. Näiteks klienditeeninduse valdkonnas viib ebamugavustunde ja ärrituseni mitte töötajate aeglus, vaid pigem inimeste rahulolematus seoses kontrolli puudumisega. Lahendusi otsitakse tihti tehnoloogiast. Kassaaparaatide vahetus iseteenindussüsteemide vastu on ehe näide sümptomile keskendumisest, mitte algse probleemi lahendamisest – see suunab klientide ärritumise lihtsalt uude kohta ning tekitab uusi ressursikulusid ning uut segadust (Altman & Taylor, 1973). Selle asemel, et probleemi juurpõhjuseni jõuda ja süsteemi tõeliselt täiustada, keskendutakse lühiajalistele lahendustele, mis võivad koguni süvendada probleemi algpõhjuseid.

Lahenduste saavutamiseks peaksime keskenduma inimese põhivajadustele ja süsteemi terviklikkusele. Selle saavutamiseks peab olema tehnoloogia ja looduse vahel kooskõla. Näiteks on leitud, et süsteemikeskne ja inimestele kohandatud lähenemine aitab vähendada stressi ja rahulolematust, kuna see võtab arvesse kasutajate ootusi ja kontrollitunnet, vähendades vajadust ainult sümptomitele keskenduda (Baethge et al. 2015). Süsteemi terviklik käsitlus aitab kaasa paremale probleemide lahendamisele ja vähendab riski, et uued tehnoloogiad loovad ainult näilist efektiivsust, samas kui süsteemi toimivus on puudulik (Meadows, 2008; Russell, 2007).

Aja tajumine kui muutuse ja mõju protsessimine

Aja väärtuse kasv ei tulene ainult tähtaegade ja eesmärkide täitmisest, vaid ka ajataju arengust ja sügavamatest kogemustest. Minu arusaama järgi on ajataju inimese jaoks seotud muutustega ruumis ja keskkonnas. Uuringud näitavad, et inimese aju tajub aega pigem muutuste kaudu, mitte ajaraamide või kella järgi. David Eagleman ja Pariyadath (2009) selgitavad, et ajataju sõltub sensoorse sisendi muutustest, näiteks valguse või heli muutustest, mis aktiveerivad ajus teatud "ajarakud" ja loovad subjektiivse aja kogemuse. Selline tajumismudel kinnitab, et muutus on oluline komponent aja väärtustamisel ja et stabiilne, muutusteta keskkond võib viia aja väärtuse vähenemiseni (Eagleman & Pariyadath, 2009). Selle tõttu esineb ka nähtus, mille käigus kuhugi reisides tundub, et ei jõuagi kohale, kuid sealt tulles möödub teekond kiirelt. Mida rohkem on ajule uut, seda kauem tundub aeg kestvat, kuna tekib uusi ühendusi (Eagleman & Pariyadath, 2009). Nii väärtustame enda elu kõrgemalt, mida rohkem oleme kogenud erinevat, kuid uue kogemine ajasurvel põhjustab stressi ning tekitab terviseprobleeme.

Potentsiaali toetamine ja kooskõla kui kasvava aja väärtuse eeldused

Ma julgen väita, et aja väärtust saab kasvatada, kui keskendume probleemide algpõhjustele ja loome võimalusi igaühes isikliku potentsiaali arendamiseks. Jõulude eel julgustan ma inimesi mõtlema kingituste tegemise juures sellele, kuidas need võiksid saaja potentsiaali toetada, mitte ainult pakkuda hetkeks rõõmu. Oma üheksa aasta pikkuse teekonna jooksul olen jõudnud arusaamani, et aja väärtuse kasvatamiseks on kaks viisi: (1) toome probleemi teadlikkusse varem ning (2) kaevame seni, kuni jõuame probleemi algse põhjuseni ja muudame selle seemneks, mis kasvatab tervemat süsteemi. Meil pole vaja juurde ja kiiremini, vaid meil on vaja olemasolevat paremasse kooskõlla viia.

Artikkel on valminud TLÜ Andragoogika bakalaureuseõppe 2024. aasta sügissemestri kursusel „Esitlus- ja aruteluoskused“.

• _{Altman, I., & Taylor, D. A. (1973). Social penetration: The development of interpersonal relationships. Holt, Rinehart & Winston. https://archive.org/embed/socialpenetratio00altm"} 

• _{Baethge, A., Rigotti, T., & Roe, R. A. (2015). Just more of the same, or different? An integrative theoretical framework for the study of cumulative interruptions at work. European Journal of Work and Organizational Psychology, 24(2), 308–323. https://interruptions.net/literature/Baethge-EurJWorkOrganPsychol15.pdf?utm_source=chatgpt.com}  

• _{Boroditsky, L. (2011). How language shapes thought: The languages we speak affect our perceptions of the world. Scientific American, 304(2), 62–65. https://youtu.be/RKK7wGAYP6k}

• _{Bourdieu, P. (1986). The forms of capital. In J. G. Richardson (Ed.), Handbook of theory and research for the sociology of education (pp. 241–258). https://www.ucg.ac.me/skladiste/blog_9155/objava_66783/fajlovi/Bourdieu%20The%20Forms%20of%20Capital%20_1_.pdf}  

• _{Darley, J. M., & Batson, C. D. (1973). “From Jerusalem to Jericho”: A study of situational and dispositional variables in helping behavior. Journal of Personality and Social Psychology, 27(1), 100–108. https://doi.org/10.1037/h0034449}

• _{Eagleman, D. M., & Pariyadath, V. (2009). Is subjective duration a signature of coding efficiency? Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences, 364(1525), 1841–1851. https://doi.org/10.1098/rstb.2009.0026} 

• _{Kahneman, D. (2011). Thinking, fast and slow. Farrar, Straus and Giroux.}

• _{Kirsh, D. (2000). A few thoughts on cognitive overload. Intellectica, 1(30), 19–51. https://adrenaline.ucsd.edu/kirsh/Articles/Overload/published.html}

• _{Kyndt, E., Dochy, F., Struyven, K., & Cascallar, E. (2011). The direct and indirect effect of motivation for learning on students' approaches to learning through the perceptions of workload and task complexity. Motivation and Emotion, 35(1), 1–15. https://doi.org/10.1007/s11031-010-9190-9} 

• _{Luethi, M., Meier, B., & Sandi, C. (2009). Stress effects on working memory, explicit memory, and implicit memory for neutral and emotional stimuli in healthy men. Frontiers in Behavioral Neuroscience, 2, Article 5. https://doi.org/10.3389/neuro.08.005.2008} 

• _{Marin, M. F., Lord, C., Andrews, J., Juster, R. P., Sindi, S., Arsenault-Lapierre, G., ... & Lupien, S. J. (2011). Chronic stress, cognitive functioning, and mental health. Neurobiology of Learning and Memory, 96(2), 143–149. https://doi.org/10.1016/j.nlm.2011.02.002} 

• _{McCroskey, J. C. (1977). Oral communication apprehension: A summary of recent theory and research. Human Communication Research, 4(1), 78–96. https://doi.org/10.1111/j.1468-2958.1977.tb00599.x}

• _{Meadows, D. H., & Wright, D. (2008). Thinking in systems: A primer. Chelsea Green Publishing.}

• _{Schwabe, L., & Wolf, O. T. (2010). Learning under stress impairs memory formation. Neurobiology of Learning and Memory, 93(2), 183–188. https://doi.org/10.1016/j.nlm.2009.09.009}

• _{Thibodeau, P. H., & Boroditsky, L. (2011). Metaphors we think with: The role of metaphor in reasoning. PLOS ONE, 6(2), e16782. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0016782}

• _{Türnpuu, L. (1997). Andragoogika õppematerjal. Eesti Kõrgem Kommertskool. http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=104837}