EPALE - Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

This work Ann Leppiman by Erakogu is licensed under Creative Commons Attribution 4.0 International

Ann, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest. 

Kultuur, milles oleme üles kasvanud, dikteerib selle, kuidas ennast teistele tutvustame. Veel paar aastat tagasi oleksin alustanud vastamisega nagu sakslane - töökoha ja positsiooni järgi - täna aga pigem selliselt, et “olen kahe terve ja tubli lapse ema, õnnelikus abielus ja kõik on kõige paremas korras!”. Vaadates ringi, siis tegelikult oleks patt nuriseda…

Aga töö on ka oluline, sest mina töötan alati südamega, mitte ainult keha ja ratsionaalsusega. Kui Su valdkond ja toimetamised vaimule toitu ei anna, siis parem ära raiska enda ja teiste aega! Olen olnud hariduses ligi kakskümmend aastat erinevatel positsioonidel ja see on andnud küllaltki hea pildi, mis süsteemis toimub ja mida oleks vaja parendada. 

Kas sa mäletad seda Anni, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

See Ann oli äärmiselt enesekindel ja arvas, et teab täpselt, kuidas asjad peavad käima… Tänaseks ma enam nii ei arva ja iga loetud raamatu ja artikliga tekib tunne, et appi, ma tegelikult ei tea veel mitte midagi… Kas mul on üldse põhjust midagi arvata ühe või teise asja kohta?!

Miks sa otsustasid just andragoogikat õppima minna?

See vastus on tegelikult pisut koomiline, nüüd hiljem mõeldes, aga ma soovisin minna õppima eriala, kus ei oleks üldse kokkupuudet matemaatikaga või kus see oleks minimaalne. Nüüd tagantjärele teeb selline mõtteviis mulle nalja, aga samas on kurb ka.

Sa astusid andragoogika erialale aastal 2006 ja lõpetasid aastal 2014. Milliseid väljakutseid see aeg sulle pakkus?

Ma sain vahepeal emaks ja see rollimuutus oli päris paras väljakutse ja eneseületus… Ma sain aru, et kipun raskeid asju katkestama, et mitte kogeda ebaõnnestumise tunnet, aga kui ma selle osa iseendast (tänu õpingutele) ära tabasin, sain aru, et see ongi päriselt minu kasvamise ja arengu koht! Mul oligi seda kõike vaja selleks, et õppida iseennast tundma. Olgugi, et ma bakalaureuse tasemel õppisin ligi kaheksa aastat, siis magistriõpingud tegin ära nominaalajaga. Ma justkui pidin endale tõestama, et kui ma päriselt tahan, siis teen ära ka!

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?

Ma tegelikult õpingutest enam väga midagi suurt ei mäleta, aga mul on üks mälupilt sellest kui võtsin vastu suure otsuse, et nüüd siirdun akadeemilisele puhkusele ja ei lõpeta oma lennuga koos. See oli tookord raske otsus ja kogesin midagi leina laadset läbi… Natuke oli läbikukkumise tunnet. Kui ma peale lapsega kodus oldud aastaid läksin uuesti õppima, et õpingud lõpetada, siis tundsin kui palju rohkem oli mul nii iseendale kui grupile anda. See oli kõige õigem otsus üldse!

Peale andragoogikaõpinguid läksid sa õppima hariduse juhtimist. Miks selline otsus ja millises seisus on sinu meelest Eesti haridussüsteem täna?

Mul jäi peale bakalaureuse kraadi lõpetamist mitu aastat vahele enne kui magistrantuuri astusin. Otsus tuli selles mõttes lihtsalt, et ma tegelesin sellel perioodil justnimelt koolijuhtimise valdkonnaga ja siis mulle tundus väga kummaline, et ma justkui arendan valdkonda, millest ise süvitsi ei tea. Kui vaadata rahvusvahelist konteksti, siis meil on hariduses päris hästi (PISA tulemused), lisaks on meil iga laps nö arvel ja KOVid on väga tublid järelvalve ja sekkumiste osas. Samuti on meil kõikidele lastele tasuta koolilõuna, mis on maailma mõistes väga suur asi. Olgugi, et Eesti hariduskulud on OECD riikide üks kõrgemaid (6,3% SKPst), siis probleeme jagub. 

Kuna minu fookus on eelkõige haridusjuhid, siis ma ei hakkaks sellest valdkonnast väga kõrvale kalduma. Minu suurim mure on koolijuhtimise kvaliteet ja eelkõige juhtimisalaste kompetentside arendamine. Kuna Eesti koolijuhtidest on ca 90% kasvanud välja õpetajaskonnast, siis teadmised õppimisest ja õpetamisest on üldjuhul head. Pigem valutan südant, kuidas toetada koolijuhtidel juhtimisalaseid pädevusi (sh inimeste juhtimine). Samuti on igal aastal alustamas ca 60 uut koolijuhti (sh ka need, kes liiguvad asutuste vahel), kuna kõik alustavate juhtide tugiprogrammi ei mahu ja ilmselt seda ka sellisel kujul ei vaja, siis kuidas me jõuame oma väikeses Eestis sinnamaale, et kõik saavad vajalikku tuge ja toetust ning püsiksid tervete ja hoitutena selles ametis!?

Oled töötanud Tallinna ülikoolis ka õppejõuna. Millal sulle see pakkumine tehti ja miks otsustasid õppejõuks hakata?

Ma alustasin aastal 2018 ja esmalt kutsus mind kaasõppejõuks kolleeg Katrin Karu. Ühel hetkel jättis ta mind üliõpilastega üksi ja hiljem lugesingi juba aineid iseseisvalt. Olen ikka igal aastal mõned ained lugenud, et hoida andragoogide ja kutseõpetajate kogukonnaga kontakti. Mulle ülikooli vaib meeldib ja saan alati tudengitelt tagasi tohutu positiivse energia. Üle kõige meeldib mulle lugeda aineid koos kaasõppejõududega nö tandemina. Hetkel on mul suurepärane võimalus lugeda ainet “Õppimine nooruki- ja täiskasvanueas” koos Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi direktori Robert Ossipoviga ning see on üks igatepidi mõnus ja arendav teekond. 

Täna töötad sa Heateo haridusfondis koolijuhtimise valdkonnajuhina ning Fonteses projektijuhina. Kirjelda palun natuke neid ameteid ja räägi, mis nendes töökohtades sulle rõõmu valmistab. 

Heateo Haridusfondi sattusin kuidagi juhuslikult ja haridusproblemaatikat arutades ei saanud ma isegi aru, et siit võib koostööpakkumine tulla. Me lihtsalt nägime asju sarnaselt ja selle töö juures mulle meeldib, et meie tegevused ei sõltu poliitilistest otsustest ja suundadest. Me esindame kolmanda sektori vaadet, sidudes seda erasektoriga ja toimetame oma tegevustes koostöiselt ja vabalt. Tiimi on sattunud nii võimsad naised, et iga hetk on nagu väike ime nendega koos töötades, see on suur privileeg ja ma leian end tihti mõtlemas, kuidas küll mind on niimoodi õnnistatud, et ma just selliste inimestega kokku sattusin?!

Fonteses on mul pigem väike ja sümboolne roll ning ma vastutan ühe arenguprogrammi õnnestumise eest, aga seal on kultuur hoopis teistsugune ja sellel on jällegi oma võlu. Mõlemas organisatsioonis ümbritsevad mind superägedad ja abivalmis inimesed, kellelt mul on palju õppida ja kes mind igapäevaselt inspireerivad.

Mille pärast sa täna (erialaselt) südant valutad?

Olen eriti viimasel ajal valutanud südant Eesti juhtide ja juhtimiskultuuri pärast nii hariduses kui mujal sektorites. Ma ei ütle, et see on kuskil mujal riigis ideaalne, aga millegipärast on ikka ja jälle jõudnud minuni tööandja brändingu teema, mis on otsapidi seotud siiski juhtidega ja juhtimisega. Juhtidel on organisatsiooni kultuuri loomisel võtmeroll ja see, millised on juhi kompetentsid, hoiakud ja väärtused, kujundab kogu organisatsiooni olemuse. 

Võttes arvesse tänast tööturgu (sama kehtib ka mujal sektorites, mitte küll nii tõsiselt aga siiski), siis hariduses ei ole värbamisel järjekordi ukse taga. Eesti rahvastiku tendents on pigem kahanev ja  suur osa noori soovivad (küsitluste põhjal) minna peale keskhariduse lõpetamist pigem välismaale edasi kas õppima või töötama, siis kes meil siia jääb ja meie keelt ja kultuuri ja majandust edasi kannab ja arendab? Kui meie organisatsioonid aga suudavad luua mõnusa, usaldusliku, koostöise ja piisavalt väljakutseid pakkuvad töökeskkonnad, siis ehk ei olegi see liikumise soov enam nii kõrge. 

Mida soovitad meie lugejale?

Ma soovitan inimestel rohkem lugeda, ka ilukirjandust, sest see teeb meist kõigist paremad ja targemad inimesed. Just eile lõpetasin Piret Jaaksi “Taevatütred” ning nüüd on mul käsil uuesti Jaan Krossi “Kolme katku vahel” (olen seda kunagi ammu lugenud aga mitte kõiki osi). Samuti soovin tänada Maiket kannatlikkuse eest. Tegin seda intervjuud ligi kaks kuud aga nüüd on lõpuks valmis ja mulle väga meeldis see protsess. Aitäh võimaluse eest!

<< Tagasi intervjuusarja avalehele

Intervjuueeris Maike Levin, kes on fotograafia taustaga andragoog, kriitiline mõtleja, asjaajaja, kellele meeldib lugeda ja kirjutada. Maike armastab loovaid lähenemisi ja väärtustab eetilist mõtteviisi. Ta kuulub Eesti Andragoogide Liitu ja Eesti Pressifotograafide Liitu. Andragoogika õpingud Tallinna ülikoolis lõpetas ta aastal 2023. Praegu kasvatab Maike kodus kaheaastast tütart, peab blogi, kirjutab luuletusi ja soovib andragoogide häälel aidata kõlada.