Michael Kenny vaatleb informaalse õppe alahinnatud rolli elukestva õppe ühiskondade loomisel

Euroopa 2020. aasta strateegia, mille eesmärk on muuta EL "nutikaks, kestlikuks ja kaasavaks majanduseks, mis tagab kõrge tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse”, on ELis sotsiaalpoliitika oluline areng, mille eesmärk on välja töötada tasakaalustatum ja kestlikum lähenemisviis tulevikuks. 2010. aastal vastu võetud tööhõive suurendamiseks, hariduse parandamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks seatud eesmärkide kaasamist peetakse oluliseks, sest need rõhutavad sotsiaalpoliitika eesmärkide olulisust Euroopa tulevase heaolu visioonis.

Kuid eesmärk, milleks on 15% täiskasvanute osalemine elukestvas õppes, on probleemne, sest võtab arvesse ainult formaalset ja mitteformaalset õpet.

Selles artiklis küsin: "Kas me ei peaks pöörama rohkem tähelepanu informaalsele õppele kui elukestva õpiühiskonna hapnikule?"

Nagu Andrew Bollington (LEGO fondi teadusuuringute ja õppimise ülemaailmne juht) märkis OECD artiklis Ärikokkuvõte: Miks ei ole kõik elukestvas õppes? "Hariduse saamine ei tähenda enam kui palju te teate, vaid oskuste ja motivatsiooni olemasolu elukestvaks õppeks, et saaksite igal ajal uusi teadmisi õppida.”

Informaalse õppe olulisus

Iiri Vabariigi Statistikaameti (CSO) 2017. aasta Täiskasvanuhariduse uuringuaruandes märgitakse, et "informaalne õpe on populaarsem valik kui formaalne või mitteformaalne hariduslik tegevus", ning leidis, et üle 60% Iirimaa inimestest vanuses 25–64 osales informaalses hariduses.

2016. aasta Täiskasvanuhariduse uuringusmõõdetuna on suundumused kogu Euroopas sarnased - osalemise määr EL28-s oli 60,5%. Muidugi on erinevusi: Küprose osalus oli peaaegu 100% ja Leedus 22%.

Informaalse õppe vormid

Õpe arvutite abil (internetis või ilma selleta) oli 82,2% puhul neist, kes nimetasid informaalses haridusest osalemist Iirimaal, kõige populaarsem. Nooremad õpivad vanematest tõenäoliselt rohkem informaalselt arvuti abil ning kolmanda taseme või kõrgema kraadi omandanud isikud tegelevad informaalse õppega kolm korda sagedamini kui algharidusega või vähem haritumad (Iirimaa puhul alljärgnev joonis 7).

Informaalse õppe määratlemine

Cedefop määratleb oma sõnastikus informaalse õppe kui "[Õ]ppe, mis tuleneb tööga, perega või vaba ajaga seotud igapäevategevustest. See ei ole korraldatud ega üles ehitatud eesmärkide, aja ega õppetoe alusel. Informaalne õpe on õppija vaatenurgast enamasti ettekavatsemata.”

Õpitegevus loetakse informaalseks, kui:

• seda ei paku asutus; üksikisik otsustab, mida, millal ja kus õpib;
• õpe üldiselt ei lõpe riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooniga;
• selle olemus ei ole üldiselt hierarhiline;
• Sissepääsunõudeid ega registreerimisprotsesse ei ole, sest see võib toimuda nii perekonnas, töökohas kui ka iga inimese igapäevaelus, enda, perekonna või sotsiaalse suunitluse põhiselt.

Informaalne õpe viitab üldjuhul tegevustele, mis erinevad kohustuslikest (sh iseõppimine ja kodused tööd). Neid kajastatakse formaalse ja mitteformaalse õppe jaotistes. Informaalseid haridustegevusi viiakse tavaliselt läbi:

• õppides pereliikmelt või sõbralt;
• trükiste, näiteks raamatute või ajakirjade abil;
• teleri, raadio või video vahendusel;
• arvutite kasutamisega.

Informaalne õpe toimub väljaspool koole ja tuleneb kaasamisest tegevustesse, mida ei tehta õppimise eesmärgil. Õpitoimingute klassifikaatori (CLA) käsiraamat, 2016. aasta väljaanne märgib, et leidub üks põhikriteerium, mis eristab informaalset õppimist haridusest ja koolitusest (formaalsest ja mitteformaalsest). See oleneb sellest, kas õpitegevus on institutsionaliseeritud või mitte.

Seetõttu on see juhuslik, tahtmatu ja vältimatu osa igapäevaelust; mõnikord nimetatakse seda "kogemuseks".

Kas me tõesti suudame eraldada formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe?

Informaalne õpe toimub kõrvuti ja kattuvalt formaalse või mitteformaalse õppega. Kui me taotleme teadlikult mistahes õppe-eesmärki, ei saa me aidata asjade õppimisel, mis ei ole selle eesmärgi osa. Mitteformaalse õppe näited, kus toimub informaalne õpe, hõlmavad väikelaste ujumiskursusi, kogukonnapõhiseid spordiprogramme ja programme sellistes organisatsioonides nagu skaudid/gaidid ja noorteklubid, kogukonnarühmad, täiskasvanute akrediteerimata koolituskursused, spordi- või kehakultuuriprogrammid, professionaalsed konverentsistiilis seminarid jne.

Stephen Billetti 2001. aasta raamatus Õppimine tööelu vältel: vastastikused sõltuvused tööl seatakse kahtluse alla õppe konstrueeritud eraldamine formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks. Ta väidab, et kogu inimtegevus on õppimine - kõik, mida teeme, hõlmab õppimisprotsessi. Billett pakub, et suurem osa õppimisest toimub ühiskondlikes organisatsioonides või kogukondades ja väljaspool formaalset haridust. Sageli mõtisklen selle üle, kui palju olen mitteformaalsetes kogukonnaorganisatsioonides osalemise kaudu õppinud - millest suure osa olen rakendanud oma tööalases elus.

IKT on aidanud väga kaasa minu võimalusele õppida enda hõivatud maailma pragudes. See võib olla muusikapala, luuletus, päevakajalised sündmused või viivitamatu ülesande täitmise viis. Näiteks olen ma visuaalne õppija ja kasutan YouTube'i pidevalt informaalseks õppeks.

(Informaalse) õppe rikkus

YouTube on üha enam informaalse õppe allikas. Arvud on vapustavad. YouTube´i kasutajate koguarv on 1 300 000 000 ja 300 tundi videoid laaditakse YouTube´i üles igas minutis. USA 2018. aasta uuringust selgus, et 51% YouTube'i kasutajatest väidab, et loodavad uute asjade tegema õppimisel tugineda videoteenusele - informaalne õpe.

Järgmine on näidis: "Kui ma lipsu esimest korda kaela panin, laadisin YouTube'i video üles. Iga kord, kui tahan teha midagi uut sellistes programmides nagu Ableton, Premiere või Photoshop, teen YouTube'is otsingu. Olen YouTube'i videote abil õppinud ka üht-teist toiduvalmistamise kohta. Need on lihtsalt sellised hariduslikud otsingud, mida olen nõus tunnistama; liiga palju oli piinlikke hetki, mis lähevad minuga hauda kaasa. Kuid ma ei ole üksi YouTube'i kasutamisel omamoodi digitaalse koolina."

Lisateavet informaalse õppe kohta EPALE platvormil leiate aadressilt:
 

• Minu suurim informaalne õpikogemus: lugude kogumik
• Minu suurim informaalne õpikogemus: lugude kogumik - järg
• Euroopa vabatahtlikud, kes õpivad arendama oma tulevikku

Informaalne õpe kui elukestva õpiühiskonna hapnik

Seega on see postitus argument informaalse ja mitteformaalse õppe kui elukestva õppe ühiskonna hapniku jõulisemaks tunnustamiseks. See on argument loovuse, uudishimu ja demokraatia võimaldamiseks õppimisel ning tagasitõmbumine ametlikust sertifitseerimissüsteemist, mis keskendub peamiselt kõrge tööhõivega majanduse edendamisele.

Michael Kenny on täiskasvanute ja kogukonna koolitaja, kelle erihuviks on kaasatud osalemine. Ta kasvas üles talus ja maaelu keskel Iirimaa lääneranniku sisserändajate peres. Tema kõrgharidus on põllumajandusteaduste kraad (BAgrSc 1980), maaeluarengu magister (MAgrSc 1990) ja kõrghariduses kõrgem diplom (HDHE1998). Tema kogemus on noorsootöö, kogukonnatöö Iirimaal ja Aafrikas (7 aastat) ning ulatuslik koostöö ametlike, mitteformaalsete ja vabatahtlike maa- ja linnaorganisatsioonidega.