Blog
Blog

Hall digilõhe ehk kui head on noored digioskuste õpetajatena vanemaealistele

Tiina Tambaumi doktoritöö on üks katse välja pakkuda põlvkondadevahelise õppe praktiline vahend, mis võiks anda senisest parema tulemuse.

CanvaFoto: Canva

On üldteada, et vanemaealised on digioskuste poolest noortest maas. Kuna digioskusi läheb soovitud elukvaliteedi tagamiseks igapäevaelus järjest laialdasemalt vaja kõigil eagruppidel, on vaja midagi ette võtta, et ka vanemate inimeste digioskused paraneksid. Ühe lahendusena on leitud, et noored võiksid eakamatele õpetada digioskusi. Kui lihtne või raske see reaalsuses on, seda uuris Tiina Tambaum, kes sel sügisel kaitses Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritööd „Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis“ ("Teenaged Tutors Facilitating the Acquisition of e-Skills by Older Learners").

Mis on hall digilõhe?

Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuses teadurina töötav Tambaum on toonud välja, et väitekirja ajendas teda koostama mure põlvkondadevahelise lõhe süvenemise pärast ühiskonnas ja vanemaealiste mahajäämus interneti kasutamisel. Statistika põhjal olid Euroopas 2019. aastal 55–74-aastaste seas algtasemel digioskused vaid kahel inimesel viiest. Võrreldes muu Euroopaga on Eestis vanemaealisi internetikasutajaid oluliselt vähem. Näiteks Soomes on vanusegrupis 65–74 interneti mittekasutajaid 10 protsenti, Eestis aga 38 protsenti. Kujunenud olukorda nimetatakse halliks digilõheks. On ekslik arvata, et tegemist on ajutise probleemiga. Mida laialdasemalt on digivahendid kasutusel, seda suuremaks kujunevad erinevused eri põlvkondade kasutajate vahel. Igapäevaelus tarviliku uue tehnoloogiaga kohanemine ei ole vanemate vanuserühmade seas midagi sellist, mis toimub iseenesest. Vanemaealiste õppe üks eesmärkidest on tänapäeval sotsiaalse muutuse tekitamine. Digioskuste kontekstis tähendab see vanemate põlvkondade kaudse diskrimineerimise ennetamist, mis eraldab nad veebis pakutavast teabest, teenustest ja muudest võimalustest, mida nooremad põlvkonnad kasutavad.

Vahendite või oskuste puudus?

Kui 1990. aastatel toimunud tiigrihüppe pikaaegsemad mõjud jäid kasinaks vahendite puudumise tõttu, siis nüüd on murekoht just oskuste vähesus. Saame doktoritööst teada, et igapäevaelus tarviliku uue tehnoloogiaga kohanemine ei ole vanemate vanuserühmade seas midagi sellist, mis toimub iseenesest. Senist olukorda digioskuste õppimisel iseloomustab mitte niivõrd õppimisvõimaluste puudumine, vaid õppimise puudumine. Teiste sõnadega ei piisa sellest, et äpid ja veebikeskkonnad on kasutamiseks kättesaadavad, samuti mitte sellest, et õppimise võimalused on kättesaadavad. Oluline on, kuidas uusi oskusi omandatakse ja kuidas pakutakse juhendamist, mis viib tulemuseni ehk selleni, et õppija suudab jääda uusi oskusi iseseisvalt kasutama.

Põlvkondadevaheline õpe

Noortel on ühiskonnas potentsiaal võtta vanemaealiste digioskuste õppes juhendaja roll. Idee põhineb “kogukonnas osalemise paradoksil”, mis osutab, et vanemad inimesed ja noored on need, kes veedavad kogukonnas kõige suurema osa oma ajast, samas kaasatakse neid kõige vähem kogukonna eesmärkide täitmisele. Nõrkade sidemete tugevuse teooria omakorda toetab ideed, et ka need kogukonnaliikmed, kes ei ole peresuhetes, saavad omavahel edukalt teadmisi jagada. UNESCO õppivate linnade kontseptsioonis soovitataksegi kasutada kohalike inimeste olemasolevaid oskusi ja teadmisi kogukondade elukestva õppe korraldamisel. Ühelt poolt kasutavad noored digitaalseid keskkondasid iga päev ja neil on olemas juhendamiseks vajalikud madalama taseme internetioskused. Nii on noorte digioskuste jagamine vanematele kogukonnaliikmetele võimalus põlvkondadevaheliseks õppeks. Teiselt poolt on akadeemilises kirjanduses rõhutatud tõenduspõhiste meetodite olulisust põlvkondadevahelises õppes. On näidatud, et põlvkondadevaheline koostöö on kasulik vanematele osalejatele ning see toetab noorte arengut, pakkudes neile võimalust kujundada oma arusaamu inimühiskonnast ja oma rollist selles.

Kuigi põlvkondadevahelises õppes on vastastikune õpe ja vastastikuse panustamise põhimõte määrava tähtsusega, keskendus Tiina Tambaum oma töös ühele kitsale osale põlvkondadevahelisest õppest, s.o noore juhendaja juhendamiskäitumisele otsese juhendamise olukorras, kus ta jagab internetikasutuse madalama taseme oskusi vanemas eas õppijatele. Sotsiokultuurilise lähenemise kohaselt õppimisele saab õppimine toimuda alati, kui rohkemate oskustega inimene annab oma oskusi edasi vähemate oskustega inimesele. Seejuures pole aga õige eeldada, et kõik internetkasutajad on automaatselt valmis oma oskusi edasi õpetama või kõik vanemad inimesed on valmis e-oskusi õppima just põlvkondadevahelise õppe vormis. Lihtsalt põlvkondade esindajate kokkukutsumisest ei piisa selleks, et saavutada õppimise eesmärki. Põlvkondadevaheline õpe tuleb ette valmistada.

Doktoritöö eesmärk ja uuenduslik uurimismeetod

Väitekirja eesmärk oli luua juhendamisdisain õppeolukorrale, kus teismelised juhendavad vanemas eas õppijaid madalamate internetioskuste omandamisel. Selleks uuris teadur teismelise juhendaja ja vanema õppija vahelist dialoogi ja mõõtis juhendamistehnikate, sh interaktiivsete juhendamistehnikate kasutamist loomulikul juhendamisel, seda nii õppesisu määratlemise kui ka oskuste kujundamise etapis. Uurimistöö epistemoloogiline alus on sotsiokultuuriline lähenemine õppimisele, mis lubab eeldada, et põlvkondadevaheline e-oskuste õpe saab toetuda loomuliku juhendamise võimele (ingl naturalistic tutoring).

Doktoritöö raames korraldas Tambaum kolm vooru katseid, kus vabatahtlikud teismelised said vanemaealistele digioskusi õpetada. Neis osales vastavalt neli, neliteist ja kuus õpitandemit. Seejuures viimases voorus astus õppija rolli doktoritöö autor ise.

Väitekiri seob kolme uurimisvaldkonda: individuaalne juhendamine; vaiketeadmiste tekkimine ja jagamine ning põlvkondadevaheline õpe. Juhendamisel oli erilise tähelepanu all toestamistehnika (ingl scaffolding), seda nii tehnika rakendamise kui sobivuse seisukohast vanemaealiste õppe põhimõtetega. Uuring on seni teadaolevalt ainus, kus toestamistehnikate kasutamist on analüüsitud juhendamisolukorras, milles osalevad teismeline juhendaja ja vanemaealine õppija.

Uuring näitas, et väljaõppeta teismelised juhendajad kasutasid interaktiivseid tehnikaid suhteliselt vähe ja ebajärjekindlalt. Nende vaiketeadmised õpetatava sisu kohta ehk see, et juhendaja oli ise selle veebikeskkonna kasutaja, mille kasutamist ta õpetas, võib juhendamise interaktiivsust veelgi vähendada. Juhendamise interaktiivsus võib väheneda ka sel juhul, kui teismeline juhendaja hakkab end juhendamiseks ette valmistama.

Uuringu kolmandas osas arendas ja testis Tambaum juhendamisoskuste väljaõppe mudeli teatud komponente, kusjuures väljaõppe mudel oli loodud loomuliku juhendamise kohta saadud teadmiste alusel. Näiteks selgus, et interaktiivsete tehnikate kasutamist saab teismelisele arusaadavas vormis selgitada, kui kasutada sõnastust etteütlemise vältimise kohta ehk “juhendades tuleks vältida seda, et ütled õppijale ette, mida ta järgmisena tegema peaks”.

Järeldused

Oma väitekirjas jõuab Tambaum soovituseni, et koduvälises õppes peaks vältima olukorda, kus juhendaja on väljaõppeta ja soovitab pakkuda kogukonnas juhendamisest huvitatud teismelistele lühikest väljaõpet esmaste juhendamisoskuste omandamiseks.

Teoreetilise analüüsi käigus näitab Tambaum, et kui juhendaja oskab kasutada toestamistehnikat, siis on tema juhendamisel üksiti rakendatud ka suurem osa vanemaealiste õppe põhimõtetest. Selline tulemus annab võimaluse keskenduda juhendamistehnikatele, hoidudes seejuures juhendaja ettevalmistuses üksikasjalikest selgitustest vanemaealiste õppijate eripärade kohta. Nii välditakse põlvkondadevaheliste erinevuste rõhutamist ning vanuseliste stereotüüpide süvendamist ja vähendatakse seeläbi ühiskonnas vanuselise diskrimineerimise riske. Seega soovitab teadur tutvustada teismelistele juhendajatele mitte vanemaealise õppija eripärasid, vaid juhendamise tehnikaid ja oskust, kuidas valmistuda igaks juhendamisepisoodiks.

Väitekirjas on kirjeldatud sisumudelit ja juhendamise disaini sellise põlvkondadevahelise õppe läbiviimiseks, kus teismeline juhendaja juhendab vanemas eas õppijat madalamate internetioskuste omandamisel. Pakutud mudel kirjeldab nii taolise juhendamisepisoodi ettevalmistamist kui ka läbiviimist. Töös välja pakutud digioskuste juhendamise ettevalmistuse ja läbiviimise sisumudeli ja juhendamise disainiga loodab Tambaum pakkuda alternatiivi vähese interaktiivsusega kliki-siia stiilis demonstreerivale juhendamisele, mis tundub olevat iseloomulik väljaõppeta juhendajate nn loomulikule juhendamisstiilile.

Soovitused kogukonnaõppeks

Doktoritöös kirjeldatud sisumudelit ja juhendamise disaini soovitab teadur tutvustada lühikese väljaõppe vormis kogukonna nendele inimestele, kes on digioskuste juhendamisest huvitatud. Juhendajate väljaõpe peaks olema integreeritud kogukonnaõppe laiemasse raamistikku.

Üks oluline soovitus, mille Tambaum oma töös teeb, puudutab küsimust, kes ja kuidas sõnastab vanema õppija õpivajaduse. Ta pakub ja põhjendab, et õpivajaduse põlvkondadevahelises e-oskuste õppes peaks sõnastama vanem õppija ise. Veebikeskkond või äpp, mida juhendama-õppima asutakse, ei peaks tulenema ettekirjutatud üldisest pädevuste või teemade nimekirjast, mis justkui peaks sobima kõikidele vanemaealistele ja mis ei arvesta konkreetse õppija individuaalseid oskusi ja vajadusi. Samuti ei peaks õppesisu määratlemist jätma teismelise juhendaja ülesandeks.

Teine soovitus on vältida olukorda, kus juhendaja asub õpetama veebikeskkonda või äppi, mida ta ise ei tunne. Sellises olukorras on soovitus pigem loobuda juhendamisest ja leida aega sisuga tutvumiseks. Mitteformaalses e-oskuste õppes peaks hoiduma veebikeskkonna esmasest uurimisest üheskoos õppijaga ehk koosõppimisest. Sellise ühise avastusliku õppe käigus on vanemal õppijal liiga vähe võimalusi tegeleda meeldejätmisega ehk uue info ülekandega lühiajalisest mälust pikaajalisse mällu nii, et seda on võimalik hiljem meenutada.

Valearusaamade kummutamine

Oma uuringus osutab Tambaum mitmele levinud valearusaamale digioskuste mitteformaalses õppes. Üks neist on arvamus, et kui inimene oskab internetikeskkonda kasutada, siis ta oskab ka selle internetikeskkonna kasutamist teistele edasi õpetada. Oskuste õppes on juhendajal tarvis kõigepealt oma vaikeoskused sõnastada ja seejärel läbi mõelda, milliste komponentide kaupa need oskused õppijale esitada nii, et õppija need omandaks. Seega on väga oluline võtta iga juhendamisepisoodi ettevalmistamiseks mingigi aeg. Samuti on oluline teada, mida täpselt ette valmistades läbi mõelda, sest õpetamine ei seisne ekraanilt avaneva pildi ümberjutustamises.

Samuti arutleb Tambaum oma töös sagedasti antava soovituse üle, et vanema inimese juhendaja peab püüdma aeglaselt rääkida. Aeglase rääkimise asemel võiks juhendaja anda õppijale aega, mis ennekõike tähendab aeglast ootamist.

Teadur teeb doktoritöös ettepaneku anda kogukonnaõppe raamistikus digioskuste juhendajatele lühike ettevalmistus. Kui nii, siis ei saa tema juhendamist nimetada enam loomulikuks juhendamiseks, vaid selliseid juhendajaid võiks nimetada vabatahtlikeks juhendajateks, analoogiliselt vabatahtlike seltsiliste, päästjate või politseinikega, kes samuti pole professionaalid, kuid on saanud väljaõppe.

Tiina Tambaumi doktoritöö on üks katse välja pakkuda põlvkondadevahelise õppe praktiline vahend, mis võiks anda senisest parema tulemuse. Inimajaloos on seni lapsed õppinud ja täiskasvanud neid õpetanud. Õppimiseks on noorele põlvkonnale loodud koolisüsteem, aga nagu ütleb aafrika vanasõna – selleks, et kasvatada last, on vaja tervet küla. Käesolev sajand annab aafrika vanasõnale uue sõnastuse – selleks, et nii nooruk kui vanem inimene õpiks, on vaja tervet küla. Vanadel on palju, mida jagada noortele, aga neil on ka tekkinud põhjus küsida õpetust noortelt. Et noor suudaks juhendaja rolli kanda, on tarvis ta selleks ette valmistada.

Tiina Tambaumi doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA ja see on lisatud ka EPALE ressursside hulka.

 

Kadi Kass on Tartu ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrant ning 2021. aastal EPALE saadik.

Login (0)

Want to write a blog post ?

Don't hesitate to do so! Click the link below and start posting a new article!

Viimased arutelud

EPALE 2021 fookusteemad. Alustame!

Kutsume sind rikastama eelseisvat aastat oma panuse ja ekspertiisiga! Alustuseks võta osa veebiarutelust, mis toimub teisipäeval, 9. märtsil kell 10-16 (CET). Kirjalik arutelu toimub otseülekandena ja juhatab sisse 2021. aasta fookusteemad. Arutelu juhivad EPALE toimkonna nimel Gina Ebner ja  Aleksandra Kozyra EAEA-st.

Veel

EPALE kogukond: Jagage oma edukaid täiskasvanuhariduse projekte töökohal õppimise kohta.

Töökohal õppimise temaatilise fookuse osana tahame kuulda teie – EPALE kogukonna – arvamusi kõigi edukate projektide, algatuste ja programmide kohta.

Veel