Liigu edasi põhisisu juurde
Blog
Blog

Digitaalse õppe keskkondade varjuküljed

Teadlane Barry J Hake kaalub digitaalse revolutsiooni tugevusi ja nõrkuseid.

 

Paljudel meist on probleeme mõiste “õppekeskkond“ arusaamisega. EL veebilehekülgedel leidub hulgaliselt sellekohaseid näiteid: e-õppe keskkonnad, avatud õppe keskkonnad, tehnoloogia abil tõhustatud õppe keskkonnad, personaalse õppe keskkonnad. Kas on üldse võimalik neist paljudest erinevatest õppekeskkondadest aru saada? Alustagem „formaalse“, „mitteformaalse“ ja „informaalse“ õppe keskkondade lahtimõtestamisest. 

  • Formaalse õppe keskkonnad hõlmavad õppeasutusi nagu koolid, täiskasvanutele mõeldud koolituskursused ja ülikoolid, kus läbiviidav õpe on organiseeritud ja eesmärgistatud ning osalejad saavad tavaliselt  kvalifikatsiooni kinnitava tunnistuse või diplomi.
  • Mitteformaalse õppe keskkonnad hõlmavad samuti organiseeritud õpet, kuid seda korraldatakse organisatsioonides või asutustes, mille põhieesmärgiks ei ole õppe organiseerimine. Seda nimetatakse kooliväliseks õppeks. Jalgpalliklubid võimaldavad inimestel tegelda jalgpallimänguga, kuid pakuvad ühtlasi treeningkursusi mänguoskuste arendamiseks. Tööandjate põhieesmärgiks on toota kaupu ja teenuseid, kuid enamik neist pakub ka võimalusi ettevõttesisesteks koolitusteks, mille tulemusena töötajad saavad paremini kaasa aidata toodetud kaupade ja teenuste kvaliteedi parandamisele. Ühiskondlikud organisatsioonid korraldavad mitteformaalset õpet oma tegevuse toetamiseks – näiteks Punane Rist, aiandusklubid, kirikud, ametiühingud, poliitilised parteid ja isegi sotsiaalsed liikumised. 
  • Informaalse õppe keskkonnad tekitavad enim segadust. Kui õppetegevust ei saa paigutada ei formaalse ega mitteformaalse õppe keskkondadesse, liigitatakse see enamasti „informaalse õppe keskkondade“ lahtrisse. Üheks võimaluseks on võtta informaalse õppe keskkondi kui õpet, mis toimub igapäevaelus, ehk teisisõnu kui igapäevaõpet. Selline õpe leiab aset näiteks siis, kui laenatakse raamatukogust raamat, külastatakse muuseumi, otsitakse internetist informatsiooni, ostetakse eneseabiraamat või selleteemaline DVD, vesteldakse naabriga või vaadatakse filmi Youtube’ist, et saada abi mõne „tee-see-ise“ hobitegevuse jaoks. 

 

Formaalne ja mitteformaalne õpe on kõigest õppimisjäämäe tipp. Teadlased ja poliitikud suunavad oma põhitähelepanu formaalse ja mitteformaalse õppe keskkondadele, sest nende õpiväljundeid on võimalik Eurostati andmete ja EL tööjõu-uuringute põhjal hinnata. Need moodustavad aga vaid 30% veepinnal näha oleva jäämäe õpitegevustest. 70% inimese õpitegevusest jääb “vee alla“ ning toimub informaalse õppe keskkondades. Selliste õpitegevuste mõjusid on väga raske hinnata ning on keeruline mõõta, mil määral on need parandanud inimeste isikliku elu, pere- ja tööelu kvaliteeti või aidanud kaasa üldisele kogukonnaelule. Sellele vaatamata ei ole mingit kahtlust, et need mõjud on märkimisväärsed. Seega – pöörakem palun informaalse õppe keskkondadele oluliselt rohkem tähelepanu.

Mida arvata digitaaltehnoloogiatest ja -vahenditest?

Õppekeskkonnad ei ole midagi enamat kui erinevad õppe organiseerimise vormid, mis viivad kokku õppevahendid ja õppijad. Sellest vaatenurgast on uusimad digitaalsed tehnoloogiad (MOOC) ja tööriistad – nagu näiteks nutitelefon – kõigest õpperessursid ja neid saab kohaldada kõigis kolmes õppekeskkonnas. Nad on nagu mistahes muud õppevahendid (näit. õpetaja, raamat, tahvel, näitusele üles pandud pildid, eneseabi DVD või see, kuidas naaber demonstreerib oma kalapüügioskusi). Erinevus seisneb selles, et digitaaltehnoloogiad ja isiklikud seadmed nagu nutitelefonid võimaldavad õppijal korraga kasutada oluliselt laiemat valikut õpperessursse omaenda isiklikes õppekeskkondades.

Need eelised pole aga sugugi mitte kõigi poolt hinnatud – paljud õppijad, eriti madalamat kvalifikatsiooni omavad ja eelkõige eakamad inimesed, usuvad siiski pigem mittedigitaalsetesse õppevahenditesse. Digitaalseadmete ületähtsustamine võib põhjustada Euroopa ühiskondades digitaalset lõhet ja sotsiaalse tõrjutuse püsimajäämist. Ma võin ära õppida ühistranspordi reiside plaaneerimise kasutades informatsiooni, mis on kättesaadav ainult nutitelefonis (mida mul ei ole!). Kas ma jõuan ka loodetud sihtpunkti?

 Barry J. Hake on Euroopa elukestva õppe poliitikate väljatöötamise alal tegutsev sõltumatu teadlane. Varem on ta  töötanud erinevates Euroopa ülikoolides. Ta elab Hollandis ja Prantsusmaal. Võite saata talle kirja (!), kuid olles sisenenud digitaalajastusse, vastab ta ka kommentaaridele. Käesolev blogi põhineb Barry J. Hake’i ja Simon Broeki vahelisel mõttevahetusel informaalse õppe keskkondade teemal aastakümnete lõikes.  

 

 

Login (1)
Sildid

Soovid keelt vahetada?

See dokument on saadaval ka teistes keeltes. Palun vali keel.

Want to write a blog post ?

Don't hesitate to do so! Click the link below and start posting a new article!

Viimased arutelud

EPALE 2021 fookusteemad. Alustame!

Kutsume sind rikastama eelseisvat aastat oma panuse ja ekspertiisiga! Alustuseks võta osa veebiarutelust, mis toimub teisipäeval, 9. märtsil kell 10-16 (CET). Kirjalik arutelu toimub otseülekandena ja juhatab sisse 2021. aasta fookusteemad. Arutelu juhivad EPALE toimkonna nimel Gina Ebner ja  Aleksandra Kozyra EAEA-st.

Veel

EPALE kogukond: Jagage oma edukaid täiskasvanuhariduse projekte töökohal õppimise kohta.

Töökohal õppimise temaatilise fookuse osana tahame kuulda teie – EPALE kogukonna – arvamusi kõigi edukate projektide, algatuste ja programmide kohta.

Veel

Eelseisvad sündmused