European Commission logo
Logi sisse Kontot looma
Saab valida mitu sõna koma abil

EPALE - Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

Blog

Digitaalse kirjaoskuse mõju elukestvale õppele

Kuidas mõjutab Eesti täiskasvanute digitaalne kirjaoskus elukestvas õppes osalemist ja millised lahendused võiksid tuua paremad tulemused?

Profile picture for user geilynurmeots.
Geily Nurmeots
Digitaalse kirjaoskuse mõju elukestvale õppele.

Foto: John Schnobrich, Unsplash

Eesti on tuntud kui e-riik, kus digitaalne innovatsioon on kõrgelt arenenud ja kus on tekkinud mitmeid edukaid idufirmasid. Ent selle edu varjus on asjaolu, et Eesti enda elanikkonna digitaalne kirjaoskus on oodatust madalam. Paraku takistab osa Eesti täiskasvanuid nende madal digitaalse kirjaoskuse tase elukestvas õppes osalemist.

Digitaalse kirjaoskuse (ingl. digital literacy) ehk digipädevuste all mõeldakse infotehnoloogilisi teadmisi ja oskusi ning võimekust neid tulemuslikult kasutada; täpsemalt veel suutlikkust leida, mõista, hinnata ja analüüsida infot. Digitaalne kirjaoskus suurendab täiskasvanute juurdepääsu tööhõivele, soodustab sotsiaalset ühtsust ja tugevdab kogukonna võrgustikke, tagab paremat elukvaliteeti ning aitab kaasa poliitilisele osalemisele kaasaegses ühiskonnas. Riskirühma kuuluvad peamiselt eakad, töötud, madala töökvalifikatsiooniga, madala sissetulekuga ja immigrandid. Seda mõtet kinnitab intervjuu OSKA uuringujuhi Urve Metsaga, kes rõhutab, et peaksime keskenduma eelkõige neile, kes ei osale enam aktiivselt tööturul või on passiivses olekus

2021. aasta Eurostat uuringu kohaselt on Eestis alg- või kesktasemega digipädevusega elanikke 56,37%, mis tähendab, et veidi üle poole elanikkonnast ei oma vajalikke oskusi tänapäevases digitaalses ühiskonnas osalemiseks. Mets toonitab, et tänapäeval on väga vähe töökohti, kus digipädevust ei eeldata ning varasemalt omandatud oskused ei taga konkurentsivõimelisel  tööturul püsimist.

On oluline välja tuua veel Covid-19 ja digitaalse kirjaoskuse seos. Ühest küljest koroonapandeemia muutis oluliselt koolitusmaastikku ning e-õpe on tulnud, et jääda. Selleks on aga vajalik, et täiskasvanud õppija omaks digipädevusi, nii et ta suudaks esmalt jõuda nende õppimisvõimalusteni ja seejärel neid edukalt kasutada. Teisalt Covid-19 põhjustas sotsiaalse isoleerituse, millega paljud vanemad inimesed pandeemia ajal silmitsi seisid. Mets toonitab, et hea digitaalse kirjaoskuse omamine aitab eakatel olla kontaktis oma lähedastega ja püsida kursis maailma sündmustega.

Metsa sõnul peamine takistus täiskasvanutele mitte ainult digitaalse kirjaoskuse arendamise võimalusteni jõudmisel, vaid ka üldisele elukestvale õppele pääsemisel see, et teavitustöö levib peamiselt elektrooniliste kanalite kaudu. Kahjuks ei pruugi madala digipädevusega inimesed jõuda ligi nendele ressurssidele, mida nii riik kui ka eraettevõtted pakuvad. 

Digipädevuste tõstmiseks soovitatakse toetada muudatusi seoses poliitikate ja strateegiatega riiklikul tasandil. Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 eesmärgiks ongi digitaalse kaasatuse suurendamine kõikides eagruppides, luua juurdepääsu madalama oskus- ja haridustasemega täiskasvanutele digitaalsetele teenustele ning kujundada hoiakuid ja oskusi digitaalsete teenuste kasutamiseks. Osaliselt nende sihtide elluviimiseks pakutakse aastal 2023 Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt täiskasvanutele tasuta digioskuste arendamise suunaga kursuseid.

Mets väidab, et „lihtsad lahendused ei pruugi enam aidata“ ning rõhutab inimeste motiveerimise olulisust läbi isikliku kasuteguri tööturul osalevatele ja eakamatele. Koostöös tööandjatega oleks tarvis julgustada inimesi elukestvas õppes osalema tervikuna. Selle hulka peaks kuuluma tähelepanu pööramine karjäärivõimaluste laiendamisele omades tugevaid digipädevusi, võimalus pakkuda tööajast ajalist ressurssi digitaalse kirjaoskuse parandamiseks ning enese digioskuste hindamise võimalus. See lähenemine võimaldab inimestel ise tajuda, et „ma ei pruugi homme enam olla tööturul nii oodatud oma oskustasemelt, kui ma enda oskusi ei arenda“. Mets toob esile, et sageli inimesed on küll uudishimulikud, aga pelgavad uusi asju. Mistõttu eakateni võiks jõuda läbi nende huviringide ja kogukondade kaasatuse. Siinkohal saab noorem põlvkond pakkuda oma tuge õppimisvõimalustest teavitamisel, aga ka digitaalsete lahenduste kasutegurite selgitamisel, näiteks nutikellad terviseandmete edastamiseks või tehisintellekti kasutamise võit. Riik peaks mõtlema võimalustele, kuidas tuua õppimisvõimalused inimesteni lähemale ning seejärel innustama neid aktiivselt kasutama. Näiteks võiks julgustada õppimist grupis, mille tulemusena tekivad toetavad võrgustikud. Siinkohal võiks kaaluda veel uuendusliku lähenemisega terviklikku koolitusprojekti, mis võimaldab suurel hulgal inimestel omandada digitaalset kirjaoskust (vt Vaata Maailm koolitusprojekt).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti seisab silmitsi väljakutsega seoses elanikkonna madala digitaalse kirjaoskusega, eriti riskirühmade seas. Oluline on rõhutada digipädevuste omamise mõju tööturul püsimisele ja sotsiaalsele kaasatusele. Seetõttu vajavad riik ja tööandjad tõhusat koostööd ning uuenduslikke lähenemisviise, et toetada Eesti täiskasvanute digitaalse kirjaoskuse arengut. 


Blogipostituse autor Geily Nurmeots on Tallinna Ülikooli andragoogika eriala üliõpilane.

Artikkel on valminud TLÜ 2023. aasta sügissemestri ainekursuse „Täiskasvanukoolituse keskused ja sihtgrupid“ raames.


Allikad:

 

Likeme (1)