Originaalse blogipostituse avaldas Dusana Findeisen Inglise keeles

Ühenduvus, sotsiaalne kaasatus ja digitaalne kaasatus on lähedased mõisted ning on seotud tänapäeva võrgustunud ühiskonna ja eakate inimestega. Kõigil spetsialistidel, kes on seotud vanemaealiste hariduse ja õppimisega, on kohustus anda oma panus digitaalse lõhe vähendamiseks meie ühiskonnas. Digitaalne lõhe lahutab põlvkondi ja kahjuks muutub see üha suuremaks. Vanemad õppijad ei näe sageli digiõppe eeliseid. Kahtlemata on näost-näkku arutelu vanemaealiste täiskasvanute hariduses endiselt parim meetod ning vastab enamiku vanemate õppijate psühho-sotsiaalsetele vajadustele.

Praegune COVID-19 kriis on suurepärane ja ainulaadne võimalus aidata vanematel täiskasvanutel taasavastada digimaailma ning kaasata nad digitaalsesse kaugõppesse ja õppimise protysessi. On oluline teada, et vanemaealised pigem tõrjuvad oma õppetöös digimeetodeid, eelistades peamiselt näost-näkku õppimist ja õpetamist. Samuti tuleks meeles pidada, et hilisemas eluetapis on haridus harva eluliselt oluline, pigem on see üks ühiskonnas osalemise viise (sotsiaalne kaasatus hariduses) ja eluviis ning seda on raske taandada kaugõppeks.

Selleks, et mõista vanemate õppijate suhtumist digitaalsesse kaugõppesse, peaksime rohkem teadma nii vanemate inimeste digitaalse kirjaoskuse kui ka digitaalse majanduse ja ühiskonna indeksi (DESI) mõõtmete kohta, mille kaudu näeme vanemate inimeste digitaalse ja sotsiaalse kaasatuse mõju. Rääkides kriisi ja isolatsiooni ajal kogutud empiirilistest andmetest, osutavad Sloveenia teadlased sotsiaalsele valule, mis on põhjustatud teiste inimeste puudumisest ja füüsilise ning sotsiaalse kontakti puudumisest Covid-19 kriisi ajal. Vanemaealised õppijad, kes on osalenud digitaalses kaugõppes, vastasid, et nad pooldavad digitaalsete meetodite regulaarset kasutamist multimodaalsetes haridusprogrammides, kuid kahtlesid siiski väidetavalt kõikvõimsas digitaalses hariduses ja kaugõppes. Enamik rahvusvahelistest ja ELi projektidest (CINAGE, RefugesIN , SLIDE, LearnersMot, BBE, SPIDW, TIMELESS)), mis on läbiviidud Sloveenia Kolmanda Ea Ülikoolis viimastel aastatel, olid suunatud samaaegselt digitaalse kirjaoskuse suurendamisele, kaasatusele ja vanemaealiste sotsiaalse kaasatuse parandamisele.

Dr Dušana Findeisen on inglise ja prantsuse keele ning kirjanduse ja andragoogika õpetaja. Üksi või koos kolleegidega tutvustab ta täiskasvanuhariduse valdkonnas üsna palju teoreetilisi ja praktilisi uuendusi: sotsiaal-kultuuriline animatsioon ja kohaliku arengu haridus, vanemate täiskasvanute haridus, Sloveenia kolmanda ajastu ülikool, täiskasvanute koolitajate suvekool. Ta aitas kaasa Sloveenia õpperingide arendamisele, kaasrahastas ajakirja Andragogic Perspectives ja on selle toimetuses. Viis aastat oli ta Age Platform Europe eakate tööhõive ja hariduse valdkonna ekspert ning selles valdkonnas Euroopa Komisjoni välisekspert. Siiani on ta koordineerinud ja ellu viinud umbes 25 rahvusvahelist projekti. Praegu on ta Sloveenia Kolmanda Ajastu Ülikooli hariduse uurimis- ja arendusinstituudi juhataja. Ta on DANETi, Danube Networkers for Europe asepresident. Ta avaldas 5 monograafiat ja mitusada artiklit. Uurimisvaldkonnad: kogukondlik haridus, vanemate täiskasvanute haridus, täiskasvanute düsleksia, ettevõtete mitmekesisus, aga ka töökohal läbipõlemine, identiteet tööl, migratsioonid ja sisserändajad, integreeritud nõustamine vanematele täiskasvanutele, filmiharidus täiskasvanuhariduses, eelkoolitus, vanemate töötajate sotsiaalselt kaasatud haridus, digitaalne kaasatus versus digitaalne tõrjutus, funktsionaalne kirjaoskamatus jne. Siiani on ta avaldanud 5 monograafiat ja sadu artikleid.