Digi(õppe) kevadväsimus
Teed hommikul oma kalendri lahti- 3 individuaaltundi näoraamatu tubades, pärastlõunal koosolek teamsis, õhtul grupitund zoomis. Sinna vahele jääb 3 söögikorda ja 2 vahepala koduköögis ja pidev peavalu, mida täna süüa? Päeva mahuvad 3 jalutuskäiku värskes õhus (mõned neist toidupoodi), et pääseda tunde kestvast telefoni- ja videokõnetulvast kõrvaltoas. Koer on segaduses, millisesse kodukontori tuppa tema võiks kuuluda? Täiendkoolitus siseruumides ei ole lubatud ja ilmad on muutlikud.
Milles mure, küsib digientusiast? Kas sa siis ei näe, milline suurte võimaluste ajastu õppijate ja õpetajate-koolitajate jaoks? Sa ei pea enam kodust lahkuma, võid tellida söögi ja muu vajaliku, hommikune kiirustamine on minevik. Kõik on võimalik e-kanalite kaudu, lisaks saad oma hobidega vahepeal tegeleda, oled lähedastega rohkem koos ning koer on ka rõõmus, et ta üksi ei pea enam kodus kükitama. Ja milline erakordne võimalus õppida, kus iganes sa parajasti viibid, nii kulusäästlik ja efektiivne! Tavapäraste kuivade küpsiste asemel võid ise oma tervislikud kohvipausid sisse tellida, süüa lõunaks, mida süda soovib. Kogu õppimine on võimalik zoomi ja teamsi üle kolida, rikastada õpet võimaluste rohkete keskkondadega, võtta kursusi üle maailma, kellega ja millal iganes. Aga sina oled väsinud. Sa ei taha enam hommikul ühtegi e- kanalit lahti teha, tüdimusega teed uue doodle küsimustiku uurides milline aeg sobib järgmiseks zoom koolituseks. Avad järgmise teams-i koosoleku. Nii iga päev, nädalaid järjest.
Ma mäletan, et eelmisel kevadel olin elevil. Kuna elan linnast väljas, siis kodukontor oli unistus. Kolisin oma tunnid veebikeskkondadesse ning hoolimata pidevatest tehnilistest viperustest, avastasin iga päev digiajastu võlusid. Korraldasin tunde, koolitusi ja koosviibimisi. Grupid olid rahvast täis ja paljud hõiskasid rõõmust, et lõppude lõpuks on kõik nii kättesaadav ja mugav ja milline ajasääst! Võtsin ise üle maailma tippülikoolide juures koolitusi- kursusi, tunde oma lemmikõpetajate juhendamisel, omandasin isegi põimõppe vormis kutse (praktiline osa oli küll lähiõppena). Ma pole vist ammu nii palju õppinud- kirjutasin oma päevikusse uhkusega!
Suvi kuulub täiendkoolitusmaailmas puhkamisele ning septembris olid kõik õnnelikud, et jälle saab koos õppida ühes ajas ja ruumis. Koolituskalender täitus huvitavate projektidega eeldusel, et saaks ikka päriselt koos olla. Kui ma pakkusin digiõppena kursusi, siis pigem eelistati koolitus edasi lükata, et äkki ikka saaks lähiõppena… Soodsate asjaolude kokkulangemisel õnnestus isegi paar gruppi koolitusi lähiõppes teha, isegi kui 2 päeva tuli tunde järjest maske kanda, aga kõik olid rahul ja õnnelikud. Virtuaalsetes grupitundides langes osalus 90%, ka eratunde sooviti pigem lähiõppes.
Veebruari lõpus kolis kogu elu ning õppimine jälle koju tagasi. Kõik koolitusprojektid pandi seisma ootuses-lootuses, et ehk ükskord ikka lubatakse. Nädalatest on saanud kuud. Kas kontaktõpe ei tulegi enam tagasi ahastasid mõned? Kui ma veel pean ühe aine teamsi viima, siis ma panen oma ameti maha, kurtis tuttav õppejõud. Eratunnid on tagasi e-keskkondades. Huvi on raugenud ja paljud meist ootavad vastutustundlikult, millal saaks päriselt kohtuda. Lihtsalt pole mitte mingit isu kodus õppida, ütleb mõni. Tahaks kodust välja, tahaks e-maailmast pärisellu tagasi. Tahaks olla õppijate jaoks päriselt olemas, näha ja tunda. Tahaks kohvilaua vestlusi koos küpsistega.
Ma mäletan, kui ma koolitusi veel korraldasin, siis küsiti, miks me ei või koolitusi rohkem töökohal teha? Miks me peame minema kuhugi mujale, raiskama aega ja raha ruumi ning kohvi peale, kui kõike on võimalik meie enda kontoris korraldada või e- õppena? Niikuinii toimub ju suur osa õppimisest töökohal oma tööd tehes, pööritati silmi.
Mõnikord on meil vaja vaadata asju kaugemalt, vahetada keskkonda ja kohtuda inimestega, kellega me iga päev ei kohtu. Teinekord on vaja ära minna, et leida uus pilk ja värske mõte ning võib olla isegi aru saada, et tegelikult on kõik hästi ja kodukontor ongi päris mõnus koht. Inimene otsib tasakaalu ja kui kogu elu on kodus, siis ühel hetkel tundubki, et ei ole enam millegi üle rõõmustada ning järjekordne meeskonnaüritus-koolitus zoomis ei pane kellelgi enam silma särama. Alati on ju võimalik erinevate digikeskkondade vahel liikuda ja pakkuda uute vidinatega elevust õpiprotsessi, ütleb digientusiast selle peale!
Inimene ei ole masin, harjumus ja tüdimus on kiire tekkima. Iga uus ning põnev muutub ühel hetkel igavaks ning pidev vajadus uute elamuste järgi kasvab. Eks öeldakse ikka, et sa oskad asju hinnata alles siis, kui need on juba läinud. Heldimusega meenutan oma viimast täiendkoolituskursust, kust ma iga nädal tulin eufoorias koju, kaasas midagi, mis ma ise olin valmistanud. Isegi kui töö vahel tüütas, siis oli see koolitus, mis elevust tõi ja töörõõmu toitis. Jah, ka hobikoolitused on võimalik zoomi kolida, aga „see pole see pole see“ nagu laulis Marju Kuut kord ammu. See elamus õppimisest õppides koos teistega, ruumis, mis on inspireeriv, mis erineb su tavapärasest keskkonnast, mis pakub väljakutseid ja viib sind oma mugavusstoonist välja. Õpetaja, kes kõnnib ruumis ringi, vaatab ja aitab, kui vaja, jagab nippe ja annab soovitusi. Isegi, kui ta on seda enne kõike grupi ees juba näidanud-rääkinud. Õpigrupp, kes tunneb rõõmu üksteise õnnestumistest ja lohutab ebaõnnestumiste puhul. Üksteise vigadest õppimine ja tunne, et ma saan hakkama. Hetked ühise laua taga. Lõhnad, maitsed, värvid, emotsioonid ja tunnetus. See ei ole see, mis ekraani taga omaette kodus toimetades, isegi kõikvõimsate virtuaalsete tulede ja vilede saatel. Igatsus vanade asjade järgi jääb ja isegi kui sa tead, et endine ei tule enam tagasi jääb lootus, et äkki on ikka kuidagi võimalik leida tasakaal päriselu ja virtuaalelu vahel.
Autor: Helina Kibar on andragoog, täiskasvanute koolitaja ja jooga õpetaja
