chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Täiskasvanuhariduse programmide väljakutsed kahes põgenikelaagris

31/12/2016
looja Eliisabeth Käbin
Keel: ET
Document available also in: EN HU DE ES FR IT PL LT

Cristina Danna Euroopa Täiskasvanuhariduse Assotsiatsioonist (EAEA) jagas EPALE-ga oma tähelepanekuid täiskasvanuhariduse programmide kohta kahes põgenikelaagris. Cristina veetis 12 kuud Maratane põgenikelaagris Mosambiigis töötades (2014), samuti külastas ta Calais’ laagrit Prantsusmaal 2016.

Ehkki tingimused Calais’s ja Maratanes ei olnud samad, olid need kaks erinevat riiki kahel erineval kontinendil kohanud sarnaseid väljakutseid: nii Mosambiik kui Prantsusmaa on nüüdseks tuhandete pagulaste vastuvõtjariigid. Samal ajal, kui suuremad ja väiksemad organisatsioonid keskenduvad välitöödele „saatvates maades“, on nende kahe vastuvõtva riigi peamisteks küsimuseks: Mis laadi tegevusi tuleks ellu rakendada? Küsimus, mida mina tahaksin lähemalt uurida, kõlab: Milline koht on põgenikelaagris haridusel ja kuidas see sobib üldisesse pilti?

Enne, kui asume vaatlema tingimusi mõlemas laagris, peaksin kõigepealt selgitama terminoloogiat, mida ma kasutama hakkan. Migrandid on inimesed, kes lahkuvad vabatahtlikult oma kodumaalt, et otsida tööd ja paremaid elutingimusi. Põgenikud ehk pagulased on inimesed, kes lahkuvad oma kodumaalt sõdade, sissetungide või loodusõnnetuste tõttu (Genfi konventsioon 1951). Neid mõisteid arvesse võttes kirjeldan veidi nende kahe laagri tausta.

 

Calais’ laager Prantsusmaal

Laagri üldlevinud nimi on „Calais’ džungel“.  Huvitaval kombel on sõna „džungel“ pärit puštu keelest, kus dzhangal tähendab metsa – ja just nii hakkasid puštu keelt kõnelevad pagulased nimetama 2000ndatel aastael Calais’ laagrit.

Septembrist 2016 pärinevate mitteametlike andmete kohaselt  oli pagulaste arv laagris viimase kuue kuu jooksul kolmekordistunud ja jõudis 10 000-ni, enne kui laager hiljaaegu likvideeriti. 

 

Source: Franceinfo Published on 02/09/2016

 

Erinevad kohapeal aktiivselt tegutsenud vabatahtlike ühendused korraldasid informaalseid õpitegevusi nii lastele kui täiskasvanutele. Laagris elavad pagulased võisid igapäevaselt osaleda inglise ja prantsuse keele tundides. Tähtis ettevõtmine oli ka “Kids Café” (lastekohvik), mille tegevus oli pühendatud umbkaudu 700 saatjata välismaa alaealisele. Muude rajatiste hulgas leidus restorane, väikepoode, üks katoliku kirik, mitmeid mošeesid, jalgpallilaager ja raamatukogu.

Maratane laager Mosambiigis 

 

 

Laager asub 25 km kaugusel Nampula linnast (riigi põhjaosas) ja 2014. aasta juunis, kui mina seal töötasin, andis laager varjupaika umbes 8000 pagulasele. Algselt toodi laager aastal 2002 üle riigi lõunaosast, kus olid vaid mõned telgid.  Nüüd on laagrist saanud küla, kus on majad, turg ja bussiühendus linnaga. 

Laager saab toetust Riiklikult põgenike abistamise instituudilt, maailma toiduabi programmilt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt (UNCHR), samuti  Scalabrini misjonäridelt ja sotsiaalteenustelt. Kuigi need organisatsioonid keskenduvad eelkõige vahetu humanitaarabi andmisele (pakkudes eluaset, toitu, vett, tervishoiuteenuseid), on haridusel siiski ka oma osa.

Laagris on lastead ja kaks algkooli, kuid õpilased, kes soovivad haridusteed jätkata ja saada keskharidust, peavad sellele ligipääsu linnas iseseisvalt korraldama. 

Programmid, mida organiseeritakse täiskasvanutele, võivad olla nii formaalsed kui mitteformaalsed. Mosambiigi Vabariik korraldab tasuta praktilisi kursusi kokanduse, puusepatöö, õmblemise ja keraamika alal. Pakutakse ka kahte mitteformaalset programmi: tervishoiualane koolitus (malaaria, koolera, HIV, hügieen) ja põllumajandusteemalised kursused (näit. kuidas maad harida), samuti portugalikeelsed kursused naistele, kes on olnud vägivallaohvrid. Mõlemad koolitused toimuvad Toidukeskuses, mille tööd korraldavad Scalabrini misjonärid. 

 

 

 

Täiskasvanuhariduse programmid – väljakutsed kohapeal 

Nimetatud täiskasvanuhariduse programmidega kaasneb rida probleeme.  Programme läbiviivate inimeste sõnul on väga raske inimesi motiveerida nendes osalema. Mõned pagulased keelduvad portugalikeelsetel kursustel osalemast, kartes, et see rikub ära nende väljavaated hiljem USA-sse, Austraaliasse või Kanadasse ümber asuda – paljud peavad neid kolme riiki parimateks sihtkohtadeks.  Soravat portugali keele oskust või töö saamist Mosambiigis võidakse võtta kui tõendit, et kõnealune isik on juba kohalikku kogukonda hästi sisse elanud ja seega ei vaja ümberasustamist.

Igatahes jäi mulle mulje, et mitteformaalsete programmide puhul osutuvad suurimaks väljakutseks vägivallaohvritest naised. Nende osalemine on ebaregulaarne, kuna pered ei kiida sageli nendel kursustel käimist heaks. Lisaks ei saa need kursused avalikult sektorilt mingit rahalist toetust ja enamasti toimivad need ainult vabatahtlike toel. See on minu arvates suurim probleem, mis tekitab omakorda mitmeid teisi takistusi.

Selleks, et täiskasvanuhariduse programm pagulaslaagris oleks tõhus ja jätkusuutlik, on vaja läbi viia ulatuslikke teadlikkust tõstvaid kampaaniaid, jõudmaks võimalike õppijate peredeni. Samuti peaks olema korraldatud laste päevahoid kursuste ajal. Ühtki neist asjust pole võimalik korraldada ilma tugevama avaliku toetuseta ja just täiskasvanuhariduse jaoks mõeldud sihtotstarbelise rahastuseta. Kodanikuühiskond astub sageli samme, et organiseerida õpitegevust pagulaslaagrites – kuid ilma avaliku sektori toetuseta võib ta pakkuda kõigest aukude paikamist, mitte aga pikaajalist lahendust.

 

 

Erinevustele vaatamata märkasin ma nende kahe laagri puhul mitut ühist aspekti. Esiteks ei soovi nendes elavad põgenikud enamasti nendesse vastuvõtvatesse riikidesse jääda ja on seadnud endale eesmärgiks kuhugi edasi liikuda – siit ka raskused ulatusliku integratsiooniprogrammi läbiviimisel. Teiseks – inimlikust vaatenurgast – kõik pagulased, keda ma kohtasin, näitasid üles ülimat sihikindlust: olles reisinud tuhandeid miile, sageli ebainimlikes tingimustes, tahtsid nad nüüd uue elu üles ehitada ja selles aktiivselt osaleda. Ma nägin Mosambiigis pagulasi, kes õpetasid vabatahtlikult lasteaialapsi; põgenikud, keda ma kohtasin Calais’s, olid tulvil  samasugust tegutsemistahet. 

Rollide vahetus

Oma külaskäigul Calais’sse otsustasime rollid ära vahetada. Kui põgenikud olid harjunud olema abi või toetuse vastuvõtja rollis, siis tegime ettepaneku mängureegleid muuta.  Pärast seda, kui meid kutsuti nende kodudesse (telkidesse), serveeriti meile seal teed või kohvi. Rollide vahetus muutis avatud vestluse oluliselt lihtsamaks.

“Jagage oma kogemusi teistega, tõstke nende teadlikkust selle osas, mida te siin näete ja meie olemasolu osas üleüldiselt,“ ütles mulle üks Calais’ laagris elav Kurdi mees. Pagulastele võimaluse andmine ennast vabalt väljendada, kuid samuti nende uues elus aktiivselt osalemine on hädavajalik, et kutsuda esile muutus. Täiesti juhuslikult on Noorte Arengu Nõukogu ASBL (Belgia ühing, kus ma olen hetkel vabatahtlikuna tegev) “Vouloir savoir et oser dire” – “Tahta teada ja julgeda öelda“. 

Cristina Danna on eestkosteassistent Euroopa Täiskasvanuhariduse Assotsiatsioonis. Ta on Boliivia ülikoolis Universidad Mayor de San Simón omandanud sotsioloogia-alase kõrghariduse ja teeb praegu magistrikraadi ÜRO Koolituse ja teadustegevuse instituudi konfliktoloogia ja rahusobitamise programmi raames (the United Nations Institute for Training and Research) . 2014 tegutses ta ühe aasta vabatahtlikuna Maratane põgenikelaagris Mosambiigis. Tal on rahvusvaheline taust, alates Itaaliast kuni Lõuna-Ameerika ja Uus-Meremaani, ning ta peab ennast maailmakodanikuks. 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn