chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Plataforma electrónica dedicada a la enseñanza para adultos en Europa

Blog

Minu kui täiskasvanute koolitaja sotsiaalne identiteet

02/04/2017
por Cristi Liivla
Idioma: ET

Olen 20 aastat töötanud juuksurina ja viimased 7 aastat ka juuksurite koolitajana. Pakun L’Oreal Proffessional sarja täiendkoolitusi juuksuritele, kes on eranditult kõik  täiskasvanud  õppijad. Kuna käesoleva loovtöö eesmärgiks on kaardistada minu isiklikku arengut, analüüsida ja hinnata enda tegevust, siis võtangi aluseks oma koolitused, mida viin läbi juuksurite täiendkoolituste pakkujana.

Mina koolitajana – kes ja milline ma olen?

Pikemat aega mõtlen sellele, et milline ma olen koolitajana. Olen püüdnud filmida oma läbiviidavaid koolitusi, et selle põhjal end hiljem analüüsida ning olen küsinud osalejatelt tagasisidet. Selliseid tegevusi on põnev teha, sest vahest  arvad endast hoopis teisiti, kui teised inimesed sind näevad.

Näiteks ühel koolitusel, kus ma enda arvates olin üsna närvis ja pabistasin palju, sest õpetatav materjal oli minu jaoks uus. Uue koolitusmaterjali edasiandmine on alati närvesööv, kuna tunnen alguses ennast veidi ebakindlana. Kui peale koolitust lugesin aga osalejate tagasisidet, siis toodi mitmel korral välja, et paistan enesekindlana, kuna tunnen hästi teemat. See pani mind lausa muigama, kuna antud koolitusel tundsin ise ennast täpselt vastupidi olukorras. Samas, kuna juuksuritöö on mulle ammu selge, siis oskasin oma kogemuste põhjal kõigile küsimustele vastused leida. Ilmselt sellise näilise enesekindlusega suutsin osalejatele jätta ka mulje, et olen teemaga väga hästi kursis. 

Koolitajaks hakkamine oli minu jaoks  tõeline väljakutse. Teiste ees esinemise soov on minus peidus ja tähelepanu ma ei karda. Võib-olla esialgu  kartsin seda, et kuidas anda edasi iseenda teadmisi. Õpetamise kunst pole ju sugugi nii lihtne, kui see kõrvaltvaatajale võib tunduda. Juurdlesin palju selle üle, et kuidas mõjuda nii, et inimesed mu juttu usuksid? Kuidas müüa oma juttu? Kuidas mõjuda inimestele mõjusana? Otsustasin, et ma ei suuda oma õpetamist läbi viia traditsioonilises õpetaja-õpilase rollis. Tahan luua oma koolitustele sõbraliku õhkkonna, kus kõik saavad aktiivselt kaasa lüüa ja julgelt küsimusi esitada. Mõtlesin enda jaoks, et kui suudan tekitada koolitatavatega elava diskussiooni, siis olen õigel teel. Selle kõige jaoks oli aga oluline luua just vaba ja meeldiv õhkkond, et inimesed end mugavalt tunneksid. Selleks oli vaja aga jätta endast meeldiv ja sümpaatne mulje, et tekitada usaldus ja soov suhelda. Inimesed eelistavad pigem vastu tulla neile, keda nad tunnevad ja kes neile meeldivad (Ciadini, 2001). Nii ma siis otsustasingi seada endale esimene eesmärk – tekitada koolitustel vahetu ja meeldiv õhkkond.

Kui ma edasi mõtlesin, et kuidas oma koolitusi üles peaks ehitama, siis teiseks oluliseks kriteeriumiks seadsin endale selle, et pean pakkuma osalejatele võimalust ise oma käega teooria ka praktikas järgi proovida. Pole ju mõtet teha kuiva teoreetilist koolitust näiteks juuksevärvidest ning nende koostoimest, kui õppur seda praktiliselt läbi katsetada ei saa. Nii jagasingi oma koolitused pooleks – esimeses pooles räägin teooriast ja teises pooles proovime kõik modellide peal läbi. 

Kolmanda eesmärgina seadsin endale  selle, et pean koolituse käigus suutma võrdselt jagada oma tähelepanu kõigile osalejatele. Peab tunnistama, et see osa on alati kõige keerulisem. Igal koolitusel on alati inimesi, kes on vaiksemad ja kes aktiivsemad. Paratamatult suudavad aktivistid tähelepanu endale tõmmata ja need kes vaiksemad, jäävad tahaplaanile. Püüan seda eesmärki endale siiski pidevalt meelde tuletada ja see aitab vahel toime tulla inimestega, kes liiga domineerivad on. 

Koolituste analüüs

Enda isikliku arengu jälgimiseks ja reflekteerimiseks filmisin hiljuti üht koolitust, mille juuksuritele läbi viisin. 
Video laadisin Google Drive ja seda saab vaadata siit

 

Video kokkumonteerimisel esines mul kahjuks mitmeid tehnilisi viperusi ja seetõttu ei saanud seda päris terviklikul kujul üles laadida. Näiteks sissejuhatuse osa läks paraku kaduma ja osaliselt jäi videost välja ka sisulist poolt. Sellele vaatamata sain video läbivaatamisel teha mitmeid järeldusi, mida oma töös kasutada saan. 


Teemad millele pean tulevikus suuremat tähelepanu pöörama ja millega saan rahule jääda:

  • Mõne koha peal läksid mul koolituse käigus sõnad segamini ja unustasin termineid. Edaspidi peaksin peegli ees enne reaalset koolitust teksti kõva häälega läbi harjutama. See tooks kaasa kindlasti soravama jutu ja nii ei läheks ehk ka midagi sassi.
  • Pean suutma kõiki osalejaid võrdselt tähele panna. Aktiivsemaid lobisejaid peaksin suutma ohjata. See on üsna keeruline töö, aga analüüsides videot, nägin kuidas mõni osaleja kippus rääkima kõrvalistest asjadest ning see viis koolituse teema hoopis teistele radadele, kui vaja oleks. Minu kui koolitaja ülesanne on sellises olukorras reageerida. Tuua teema tagasi oma radadele ning pöörata tähelepanu olulisele. See on pool, mida pean endas arendama. 
  • Leian, et koolitusel oli meeldiv õhkkond ja seda suutsin kohe alguses tekitada. Osalejad julgesid küsida küsimusi ning õhkkond oli vaba. Ka tagasiside lehtedelt sain kiita selle eest, et osalejad tundsid end koolitusel vabalt ning leidsid palju kasulikku infot. 
  • Leian, et koolituse teoreetiline pool sujus ladusalt ning võin oma antud õpetuse sisulise poolega rahule jääda. 

Analüüsides minu personaalset mõjukust ning sotsiaalset, metoodilist ja reflektiivset kompetentsust, siis võin kindlusega öelda, et minu oskusi ja teadmisi hinnatakse kõrgelt. Võib- olla olen liiga enesekindel, kuid samas saan igapäevaselt tuua näiteid, kus minu õpilased pöörduvad minu poole küsimusega, et mida kliendile soovitada ning milliseid värvitoone kokku segada. Sageli teavad õpilased vastust oma küsimustele väga hästi ka ise, kuid kindluse mõttes küsivad nad igaks juhuks ka minupoolse kinnituse juurde. Mul on selle üle alati ainult hea meel, kuna siis tunnen, et töö mida teen on inimestele oluline. Kui juuksurid küsivad peale koolitust minu käest sisulisi küsimusi, mis neil igapäevatöös ette tulevad, siis tunnen end vajalikuna. Ja see tunne on hea, 

Kui mõjukana end tunnen? Selle küsimuse peale ma tegelikult igapäevaselt kindlasti ei mõtle. Samas kui ma mõtlen nende relvade peale, mida ma teiste mõjustamiseks kasutan, siis neid on siiski omajagu. Sageli tunnen, et koolitusel osalejad usaldavad mind rohkem kui ennast. See on muidugi ka loogiline, kuna mina olen ju koolitusel õpetaja rollis. Samas vahel sooviksin rohkem julgustada õpilasi ise mõtlema. Inimesed usaldavad rohkem eksperdi arvamust ja hinnangut kui oma mõtlemist. Isegi kui hinnang ei tundu tegelikult loogiline, ei hakata selles kahtlema ja peetakse tähtsusetuks ka kõiki vasturääkivusi (Ciadini, 2001). See on olukord, mida proovin oma koolitustel siiski vältida. Tahan, et inimesed ei häbeneks minu koolitustel olla ise uudishimulikud. Selle juures pean mina kui koolitaja säilitama äärmise tolerantsuse ja avatud meele. Ka rumalatele küsimustele peab suutma neutraalselt ja professionaalselt vastata. 

Enese analüüsimine tekitab hetkega olukorra, kus ensekindlus lööb kõikuma. Aeg-ajalt tekib minus tunne et kõik teised minu ümber on minust targemad ja kes  olen mina, et neid teisi õpetada. Tundub, et mind ümbritsevad inimesed saavad kõigega paremini hakkama, omavad suurepäraseid suhteid ja saavad stressist jagu. Sellistes olukordades on väga raske manada näole naeratust ja astuda õpilaste ette särava ja puhanuna. Ometigi olen vahel sellistes katsumustes sunnitud hakkama saama. Enesehinnangu probleemidega võitlevad kõik inimesed, ka need, kes jätavad enesekindla mulje. Paistab, et meie enesehinnang on pideva tähelepanu all. See võib hirmsa kiirusega liikuda üles ja alla. Me kõik töötame enesehinnangu kallal. Meie enesehinnang on nagu ilus, kuid õrn lill. Selleks, et kasvada ja kaitstud olla, vajab see pidevat toitmist ja hoolitsust. Alati kui oma enesehinnangu kallal inimene töötab, tegeleb ta ka enese arenguga. See töö kestab terve elu ja on suur nauding. (Pullmann, 2003). Kui mõelda sellele, et kehv enesehinnang, mis mind vahel kimbutab, on samal ajal arendav tegur, siis tegelikult ei tohiks ma seda halba enesehinnangut nii väga karta. Võin sel vahel endast võitu lasta saada, et siis jälgida, kuhu oma mõttetegevusega lõpuks välja jõuan. 

Koolitusvideo analüüsi tulemusel tegin endale järgmisteks koolitusteks mitmeid märkmeid, mida silmas pidada. Tunnen juba praegu, et olenemata sellest, et kohati tundsin end videot vaadates ebakindlana, siis sain enda kohta teada mitmeid asju, mida parandada. Väikeste näidetena saan välja tuua kasvõi sirgema kehahoiaku, sorava sõnakasutuse ja parema ajakasutuse teemad. Oluline on mitte langeda enesekriitika auku, kuna kohati on inimestel kalduvus meenutada vaid negatiivset ja mustata end. Oluline on siiki jääda objektiivseks hinnangute andmisel iseenda suhtes (Christensen, Wood, Barrett, 2003).

Edaspidistes koolitsutel teen teisiti järgmist:

Selleks, et mitte jääda kinni oma ebaõnnestumistesse, teen pigem järldused, millele tulevikus tasub rõhku panna: 

  • Kasutan soravamat kõne;
  • Harjutan koolitustekstid peegli ees kõva häälega läbi;
  • Hoian kontrolli koolitustel osalejate peal, et mõni osaleja ei muutuks liialt domineerivaks;
  • Küsin sisukamaid tagasside lehti, et jälgida end pikema aja jooksul. Selline analüüs aitab kaasa koolituskvaliteedi kasvule. 
  • Palun osalejatel koostada enesehinnag, mida üheskoos analüüsida koolituse lõpus.

 
Kokkuvõtteks

Käesolevast loovtööst oli mulle isiklikult palju kasu, kuna sain analüüsida ennast oma töös. Sain teada oma nõrgad pooled, mille arengusse pean oma aega investeerima. Samuti tõin välja ka positiivse poole iseenda juures.
Loodan, et suudan oma seatud eesmärke järgida ja selle läbi arenen aina paremaks.


Kasutatud allikad:

Ciadini, R. B. (2001). Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika. Tallinn: Kirjastus Pegasus.

Pullmann, H. (2003). Enesehinnang. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Christensen, T. C., Wood, J. V., & Barrett, L. F. (2003). Remembering Everyday Experience Through the Prism of Self-Esteem. Personality & Social Psychology Bulletin.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn