chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Plataforma electrónica dedicada a la enseñanza para adultos en Europa

Blog

Mida on uut töökohal õppimise valdkonnas? Sissejuhatus töötaja-algatuslikule innovatsioonile

06/01/2016
por Georgi SKOROBOGATOV
Idioma: ET
Document available also in: EN DE

/lv/file/workplacelearning780jpgworkplace_learning_780.jpg

Töötajad, kellel on oma tööst selge ja kindel arusaam, kasutavad oma otsustusvõimet ja oskusi selle töö paremaks sooritamiseks. Siiski piiravad teadmiste, hinnagute ja oskuste loovat kasutamist töökohal juhtkonna strateegiad, mis tuginevad kitsavõitu arusaamadele pädevusest ja sobivusest, nagu tõestas Suurbritannias läbiviidud oskuste uuring. Töötajate kaasamist uuendustesse on tõhustatud selle kaudu, et antakse neile stiimuleid uute asjade õppimiseks, ergutatakse neid tegema asju uutmoodi; samuti heade töösuhete kaudu, võttes siinjuures arvesse, kelle huvides tegutsetakse. 

Euroopa Liidus on rohkem kui kümnendi jooksul seisukohad “oskuste puudujäägi” osas olnud poliitikate väljatöötamisel domineerivaiks, nõudes lahendusi elukestva õppe jaoks. 21. sajandi alguses on valitsevaks suunaks innovatsioon, mis on seotud elukestva õppe ümbersõnastatud versiooni puudutavate väljakutsetega ja rõhutab töökohtadel toimuva õppe olulisust. Sellega on kaasnenud mitmesuguseid probleeme, näiteks:

  • Seosed innovatsiooni ja töökohal toimuva õppe vahel? Nii uuendused kui töötajate töökohapõhine õpe on iseloomulikuks jooneks poliitikate väljatöötamise prioriteetide puhul kogu Euroopas, kuid palju vähem teatakse sellest, kuidas töötajad uuendustele kaasa aitavad.
  • Innovatsioon kui ülemaailmne ühisvara? Põhimõtteliselt me teame, et uuendusi ei saa võtta kui universaalset „vara“ . Tõepoolest, mõnd pidevat taasavastamist praktiseerivat riiki võib pidada osaks moodsa kapitalismi kriisist; see muudab selle küll pigem osaks probleemist kui selle lahenduseks.
  • Koostöö, avatud suhted ja innovatsioon? Töösuhete sotsialiseerumise progressiivset potentsiaali kui vahendit tootmise nihkumiseks koostöö ja rohkem avatud suhete suunas võib pidada ebaühtlaseks protsessiks, mille tulemused on ebakindlad ja kindlasti ei too see endaga kaasa selliseid sotsiaalseid muutusi, nagu kirjeldavad kõige optimistlikumad selle teema käsitlejad. 

Töötajad kui innovatsiooni liikumapanev jõud? 

Uurimistööd võivad mängida olulist rolli, aidates tajuda ja tunnustada tegelikke olusid töökohtadel ja organisatsioonilises dünaamikas. Ehkki enamik uuendusstrateegiaid tunnistavad töötajate olulist rolli uuenduste sisseviimisel, peetakse peamisteks tõukejõududeks siiski väliseid teadmisteallikaid. Töötajate võimalik uuendusi käimatõmbav roll on jäetud tähelepanuta, kuna konkureerivates strateegiates on olnud esiplaanil teadus- ja arendustegevusest lähtuvad ja kasutajale suunatud innovatsioonid.

2003. aastal ühinesin ma üle-Euroopalise „töötaja-algatusliku innovatsiooni“ võrgustikuga, mille algseks sponsoriks oli Taani strateegiliste teadusuuringute nõukogu ja Taani ametiühingute liit. See võrgustik on rohkem kui kümnendi jooksul jaganud värskendavalt mõjuvat ja loovat, kuid samal ajal kriitilist teavet (vt Høyrup jt. (2012) „Töötaja-algatuslik innovatsioon: Uus lähenemine“).

Töötaja-algatuslik innovatsioon viitab uute ideede, toodete ja protsesside genereerimisele ja rakendamisele töötajate algatusel, kaasa arvatud ümberkorraldused igapäevases töös ja organisatsioonilistes tavades. Neid uuendusi on tihti esile kutsunud vajadus „sobituda kokku“ töös ettetulevate igapäevaprobleemidega: leida lahendusi, kui ressursid, süsteemid või töövahendid vajavad kohandamist, edasiarendamist või põhjalikumat muutmist, et tulla toime ootamatult üleskerkinud asjaoludega või mõne konkreetse väljakutsega käsiloleva ülesande täitmisel.

Õppimine töökohal on innovatsiooni lahutamatu osa, kuna uuendused eeldavad õppimist ja õppimine avab võimalused uuendusteks. Kuna töötaja-algatuslik innovatsioon tugineb töötajate stimuleerimisel uute asjade õppimiseks, tööülesannete uutmoodi täitmiseks ja töötavadega varieerimiseks kuni nende lõpliku muutmiseni, siis on ladus koostöö kolleegidega ja head töösuhted vägagi olulised, nagu võib näha näidetest erinevates riikides.

Taani ja Rootsi näited tõestavad, kuidas töötaja ja ametiühingu vaheline partnerlussuhe toetab töötajate algatust eksperimenteerimisel tootmisprotsessis tekkivate jäätmete taaskasutamisega, mille tulemusena saavutab jäätmekäitlus kõrgema taseme; isemajandavad töötajaterühmad leiavad viise tehniliste probleemide ületamiseks ja töötajatepoolsete tähelepanekute põhjal tekkinud täiustused aitavad muuta tooted/teenused kasutajate vajadustele paremini vastavaks. Töötaja-algatusliku innovatsiooni ideed on võetud arutusele Suurbritannia töö- ja organisatsioonivõrgustikus (WON). Paljud juhid on hakanud tunnistama „kõrge kaasatusega innovatsiooni“ jõudu, milles paljud inimesed saavad iga päev osaleda, ja seda viisidel, mis suurendab strateegilist kasutegurit. Sellised juhid eeldavad oma töötajatelt eesliinil viibimist ja mõtlemist „kuidas ma saaksin ma seda paremaks muuta?“

Loovuse, erinevuse ja innovatsioonide kuuluvuse tähtsus?

Töötaja-algatuslik innovatsioon sõltub otsustaval määral nii teadmistele rajatud praktikast kui ka ideedest, ajast ning loovusest. Töötajad, kellel on oma tööst kindel arusaam, kasutavad oma otsustusvõimet ja oskusi selle täiustamiseks ja edasiarendamiseks. Meeskonnatöö puhul hõlbustab töötaja-algatuslikku innovatsiooni väljavaadete erinevus – see on keskkond, mis hindab ja arendab probleemide lahendamise võimet, et ühiselt üles näidata mõistlikkuse piires olevat sallivust läbikukkumiste korral ja pakkudes tuge oma vigadest õppimiseks.

Siiski kaasneb iga arengulainega oma tagasivool. Oluline on jääda kahtlevale positisoonile küsimuses, kelle huvisid äsja sisseviidud uuendus teenib. Et töötaja-alagatuslik innovatsioon oleks jätkusuutlik, siis küsimus, kellele toodetud ideed, tooted ja protsessid kuuluvad ja kellele need peaksid kasu tooma, peaks olema antud teemakäsitluses esmase ja mitte viimase tähtsusega mõtteaine.

Professor Karen Evans on haridusteaduskonna esinaine UCL haridusinstituudis ja juhtiv teadustöötaja LLAKES keskuses õppeks ja paremateks eluvõimalusteks teadmistepõhises majanduses ja ühiskonnas. Keskust toetab majandusliku ja sotsiaalse teadustöö nõukogu.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn