Παράκαμψη προς το κυρίως περιεχόμενο
Blog
Blog

Aegunud oskuste aegumatuses peitub tänases ühiskonnas hakkamasaamise võti

Novembris Tallinna Õpetajate Majas toiminud V koolitajate mittekonverentsi üks aruteluteema – „Aegunud oskused“ – köitis endaga ühte aruteluringi paarkümmend huvilist. Ekspertidena olid kaasatud Külli All Haridus- ja Teadusministeeriumist ning Elliko Kongo Eesti Töötukassast. Alljärgnev postitus on ühelt poolt kokkuvõte mittekonverentsi arutelugrupis üleskerkinud küsimustest ja võimalikest vastustest, teisalt aga lihtsalt esseistlik, aasta lõpupäevisse sobilik mõtiskelu.

„Mis üldse on aegunud oskus?“ oli esimene küsimus, mis juba enne arutelu ametlikku algust esile kerkis ja küllap on sama küsimus ka lugejal, kes sellise pealkirjaga blogipostituse lahti klõpsab. Vastata sellele pole aga sugugi kerge. „Aegunud oskus võib olla oskus, mille olen kunagi omandanud, aga mida ma tänapäeval enam ei kasuta,“ oli aruteluringis osalenud täiskasvanukoolitaja Urmas Lehtsalu pakutud määratlus, mis teiste osalejate nõusoleva peanoogutuse teenis. Ühiselt leiti, et tihti seostub oskuse aegumine ühiskonna arenguga, uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga, uute arusaamade, trendide ja tavade-kommete juurdumisega, aga ka inimese vanuse ja hoiakute ning ühiskonna suhtumisega. Nii on meie pagasis hulk olulisi võimeid ja oskusi, mis on millegipärast n-ö uinunud või lihtsalt oma aega ootamas. Oluliseks muutub see siis, kui inimese ühiskonnas hakkamasaamine on muutunud mingil põhjusel küsitavaks. Kolime, kaotame töö, tervise või kindlustunde – ja juba räägimegi, et oskasime küll midagi, aga tänases päevas on see möödanik vajamatu, kasutu, on aegunud. Aruteluringist jäi kõlama mõte, et inimesed tähtsustavad sageli seda, mida neil ei ole, väärtustamata seda, mis neil ometigi olemas on. Teisalt ei osata olemasolevas näha midagi erilist ja ainulaadset. Nii ütleb ka Antoine de Saint-Exupery loodud klassik, Väike Prints: „ Arvasin, et olen rikas, sest mul on ainulaadne lill, kuid mul on ainult tavaline roos.“ Kuid mis teeb sellest roosist imelise ja ainulaadse, millest see sõltub? Kutsun lugejat siinkohal järele mõtlema, võimalusel uuesti ka „Väikese Printsi“ raamatusse piiluma.

Oskuste aegumine sõltub vanusest, võimekusest, võimalustest. Elliko Kongo sõnul näitavad uuringud, et kõige vähem on uusi oskusi omandanud need inimesed, kellel on kõige suurem risk tööd kaotada. Seega on oluline tänases kiirestimuutuvas maailmas mõtestada, mis siis on minu oskused, võimed, anded ja kuidas neid uuel, muutunud viisil kasutada, uues ühiskonnas kasulikuks teha. Tööturu muutustega kaasnevad riskid puudutavad moel või teisel ju meid kõiki. On olemas teatud baasoskused, mida saab alati, igas olu- ja ilmakorras kasutada. Peakime endilt vaid küsima, kas väärtustame neid baasoskusi ja kas meil on loovust neid muutunud olukordades kasutada.

Küllap on siin head näited mitmed vanavanematelt päritud oskused, mis praegu Eestit omamoodi moevooluna vallutavad. Trendikas on ise leiba küpsetada ja ettevõtlik on see, kes omaküpsetatut ka turustada suudab. Popp on vanade käsitöövõtete kasutamine puutöös ja leiva toob lauale, kui tehtu maha suudad müüa. See on uutmoodi mõtlemine, mis siiani siiski pisut käsitöökeskseks jäänud, kuid näitab selgesti ära, et aegunud oskused on aegumatud, kui on valmisolek omandada lisaks ka uusi (eeltoodud näidete puhul nt turundus-, kommunikatsiooni- ja müügioskuste arendamine) ning tööandjate tugi ja valmidus vanade ja uute oskuste kombineerimist tunnustada.

See, milliseid oskusi peaks parandama, arendama, uuendama, ümbermõtestama, algab ühiskonna nõudlusest. Nõudluse tekkeks on vaja riigi toetust, aga eelkõige iseenese motivatsiooni – miks ka midagi teen ja kas ja kuidas seda väärtustan.

Ja lõpetuseks. Üks aruteluringis üleskerkinud teemadest käsitles inimest. Mõtisklesime ühiselt, kas aegunud oskustest, aga ka elukstvast õppest rääkides on ikka keskmes inimene oma teadmiste, kogemuste ja õpisooviga. Külli All julgustas, et inimest oma omandatud oskuste tuvastamisel, tunnistamisel ja tunnustamisel hakkab toetama peagi avatav digiõpiloo keskkond. Siiani oleme jälginid oma muresid kirjeldavat digilugu – digihaiguslugu. Peagi saame jälgida oma ressursse ja tugevusi, ikka selleks, et oma aegunud oskused aegumatusse särasse tõsta ja nii tänases ühiskonnas, lähitulevikku vaadates lihtsalt uuel aastal, hakkama saada. Palju jaksu meile seda ideed kanda ja oma oskusi väärtustada.

Koolitajate mittekonverentsil aegunud oskusi käsitleva arutelurühma liikmete ja ekspertide Elliko Kongo ning Külli Alli nimel

--

Halliki Põlda on EPALE saadik ja Tallinna ülikooli elukestva õppe lektor

Login (0)
Ετικέτες

Users have already commented on this article

Συνδεθείτε ή εγγραφείτε για να δημοσιεύσετε σχόλια.

Want to write a blog post ?

Don't hesitate to do so! Click the link below and start posting a new article!

Τελευταίες συζητήσεις

Συζήτηση EPALE: Οι ψηφιακές δεξιότητες ως τρόπος πρόσβασης σε μαθησιακές ευκαιρίες

Η EPALE διοργανώνει μια διαδικτυακή συζήτηση στο πλαίσιο της Θεματικής εστίασης Απριλίου-Ιουνίου για τις Ψηφιακές Δεξιότητες.

Περισσότερα