chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Internetplatform for voksenuddannelsesområdet i Europa

Ressourcer

Koolitajate õpetamis- ja hindamispraktikad kutseõppeasutustes korraldatavas täiendusõppes ehituse valdkonna näitel

Sprog: ET

Indsendt af Kadi Kass

Seoses muutnud seadusandlusega on alates 2015. aastast Eestis läbiviidavatel täienduskoolitustel nõutav väljundipõhiste õppekavade koostamine ja õpiväljundite saavutatus peab olema hinnatud. Kutseõppeasutustes korraldatavale täiendusõppele rakendus sama kohustus juba 2013. aastal. Väljundipõhine lähenemine (st õpiväljundite sõnastamine ja nende hindamine) eeldab teistsugust õpetamist ja hindamist võrreldes varasemaga. Nii on koolitajad sisuliselt uue olukorra ees, kus nad peavad hindama täiendusõppes osalevate täiskasvanute koolituse käigus omandatud teadmisi ja oskusi. Sellest lähtuvalt oli magistritöö eesmärgiks välja selgitada, kuidas kirjeldavad oma õpetamis- ja hindamispraktikaid koolitajad kutseõppeasutustes toimuvatel ehituse valdkonna täienduskoolitustel.

Käesolevas töös rakendati kvalitatiivset uurimisviisi, mille empiirilises osas koguti poolstruktureeritud intervjuu abil andmeid 11 koolitajatelt, kes olid viimasel kahel aastal Eesti kutseõppeasutustes läbi viinud ehituse valdkonna täienduskoolitusi. Andmeanalüüsi meetodina kasutati kvalitatiivset induktiivset sisuanalüüsi.

Uurimuse tulemusest selgus, et õppekavade koostamisse ja õpiväljundite sõnastamisse pole koolitajad alati kaasatud. Oluliseks tegevuseks enne õppetöö algust pidasid uurimuses osalenud koolitajad õpikeskkonna ettevalmistamist. Koolitajate õpetamis- ja hindamispraktikate kirjeldustest selgus, et koolitajad arvestavad õppijate varasemat kogemust ja kasutavad õppimiskesksele õpetamispraktikale viitavaid meetodeid: arutelud, vastastikusest kogemusest õppimine, paaristöö, vastastikune tagasisidestamine, vigadest õppimine jne. Peamise kasutatava õpetamis- ja hindamismeetodina tõid koolitajad välja praktilise töö. Seejuures hindasid nad oluliseks grupi suuruse mõju - väike grupp (kuni 10 õppijat) võimaldab koolitajate hinnangul praktilise koolituse puhul anda kõigile osalejaile individuaalset tagasisidet ja koheselt eksimustele reageerida. Uurimuses osalenud koolitajate kirjelduste põhjal on rõhuasetus kujundaval, mitte kokkuvõtval hindamisel. Hindamiskriteeriumid tulenevad koolitajate sõnul ehituse valdkonna normidest ja standarditest. Koolitajad nentisid, et nad peavad täiskasvanute puhul õigeks mitteristava hindamise kasutamist, kuid uurimistulemustest selgus, et vähemalt ühes koolis hinnatakse täienduskoolitustel osalejaid ka eristavalt.

Õpiväljundite hindamisele üleminekul koolitajad ise mingeid probleeme ei näinud. Nad pidasid oluliseks sama valdkonna koolitajate omavahelist suhtlemist ja tegid ettepaneku ühiselt kokku leppida nii õpiväljundi omandamist kirjeldavad hindamiskriteeriumid kui hindamisülesanded. Õpetamis- ja hindamispraktikad täiendusõppes 50 Käesoleva uurimuse tulemused ei ole üldistatavad, kuid koolitajate kirjeldused annavad ülevaate nende õpetamis- ja hindamispraktikatest ehituse valdkonna täienduskoolitustel.

Märksõnad: koolitus, täiskasvanute koolitaja, täiskasvanud õppija, hindamispraktika, õpetamispraktika, õpiväljund, tagasiside

Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö on avaldatud Tartu ülikooli digitaalarhiivis DSpace.

Ressource forfatter(e): 
Ena Drenkhan
Publikationsdato:
Tirsdag, 31 maj, 2016
Dokumentets sprog
Type ressource: 
Undersøgelser og rapporter
Land:
Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn