Õppemeetoditest muutuvas maailmas

_{Muutunud õppimine. Foto: Regina Marcenkiene reginamart.com} 

Muutunud maailm ja Eesti maailm on end justkui teistpidi keeranud. 2020. aastal alanud epideemia levik on mõjutanud ühiskonda mitmel erineval tasandil. Ootamatult alanud kriis on asetanud meid olukorda, kus seisame silmitsi enneolematute väljakutsetega. Samas on toimunu mõnes mõttes inimesi ka ühendanud, suunanud mõtted välismaailmast sissepoole, meist paljud on hakanud mõtestama senist elu hoopis teisest vaatenurgast. Samuti toimub tehnoloogia ja infotehnoloogia massiivne pealetung, mis kujundab täiesti uut maailma. Ühiskonnas tekivad uued tulevikuametid ja vajadus uutmoodi tehnoloogia järele, muutustega kaasnevad ka väljakutsed, mida hetkel veel ei ole võimalik ette ennustada.

Selleks on Eesti aga teinud suuri samme tulevikuplaanide osas. Me eestlastena mõistame, et turvalist ja ettevõtlikku Eestit edendab just haridussüsteem ja kultuur. Läbi hariduse on võimalik tõsta ja parandada Eesti ühiskonna ja iga Eesti inimese materiaalset, sotsiaalset ja vaimset heaolu. Niisiis on oma ala eksperdid jõudnud tõdemuseni, et Eesti elanike üldine haridustase peab tõusma.

Õppemeetoditest

See, milliseks kujunevad ühiskonnas kaasaegse maailma muutunud väärtushinnangud, moraal ja eetika sõltub suuresti meie edaspidisest hariduskultuurist, traditsioonidest, omavahelisest koostööst, koolielu ja õppimist toetavast keskkonnast ja õppemeetoditest. Haridusteooria ja -filosoofia uurija Gert Biesta on öelnud, et just nüüd on hariduse pikaajalisemate eesmärkide seadmine olulisem kui kunagi varem, kuna siiani ei ole me piisavalt keskendunud õppija ja õpetaja omavahelisse suhtlusstiili ning ühtlasi on hajunud tähelepanu ka oluliselt: küsimustelt, millele peame leidma vastused: mida on vaja õppida ja milleks?

Biesta pakub hariduse pikaajaliste eesmärkidena kolme eesmärki: pädevuste omandamine, ühiskonda sotsialiseerumine ja enesemääratlemine. Süsteemi ülesehitamine aga eeldab, et õpetajad tunnevad hästi hariduskäsitusi ja põhimõisteid. Seega seisab haridussüsteem silmitsi didaktika ühe põhiprobleemiga – millised õppemeetodid siis on hästi toimivad? Me vajame koostöiseid ja kaasavaid õppemeetodeid, mis võimaldavad õppijal saada uusi kogemusi, kasvatada teadlikkust.

Visiooniloome „Haridus 2035“ omistab suurt tähtsust probleemõppemeetoditele, mis aitavad otsida, leida ja mõtestada probleemsituatsioone, mille keskel me elame. Just probleemõpe suunab õppijat endalt küsima – milles seisneb probleem? Kuidas saaks probleemi lahendada? Niisiis on oluline esmalt ärgitada mõtlema, miks on elukestev õpe niivõrd vajalik, seejärel tuleks läbi erinevate õppemeetodite selgitada, kuidas on võimalik kujundada täiskasvanu arusaama elukestva õppe olulisusest. Hästi planeeritud ja mõtestatud õppemeetodid, mis vastavad õppija vajadustele näitavad, kuidas ja mil viisil õppija läheneb õppimisele, mis omakorda kujundab tema õpikäitumist. Ühiskonnas toimuv nõuab senisest veelgi rohkem kohanemis- ja enesejuhtimisvõime kasvatamist, kriitilise mõtlemise oskust, loovust, ettevõtlikkust ja visadust, kuna keskkond muutub üha kiiremas tempos.

Globaalselt kiiresti muutuvas maailmas on uute oskuste omandamiseks vaja muuta nii õpetamismeetodeid kui ka õppekeskkondi. Õige õppemeetod õpetab õppijat nägema elu ka väljaspool formaalset õpikeskkonda. Sestap tuleb hariduse ümbermõtestamisel esmalt küsida – kuidas toetada õppija autonoomsuse ja enesejuhtimise arengut? Kuidas edasi? Haridusprotsessis on igal osalisel oma kohustused ja vastutus. Vastutus lasub nii õpetajal, õppijal kui ka koolijuhil, õppejõududel ja teadlastel, ministritel, riigikogulastel ja haridusametnikel. Inimeseks olemise väärtusi, kõnelemisoskust, mõtlemisoskust, mida juba Platon ja Sokrates oma filosoofilistes vestluses tähtsaimaks pidasid – neid oskusi omandame inimeselt inimesele, mitte robotilt ega masinalt inimesele.

Tuginedes tuleviku Eesti uuenduslikele plaanidele hariduse vallas, on riik jõudnud ühisele arusaamisele- et ajaga kaasas käia, tuleb õppekavad ja -meetodid valida selliselt, et see toetab õppija kujunemist täisvääruslikuks ühiskonnaliikmeks. Aasta 2020 tõi kaasa suured muutused, mil pidime vahetama kontaktõppe distantsõppe vastu. Uus olukord nõudis drastiliste meetmete rakendamist. Ootamatuks üleminekuks ei oldud valmis. Sunniviisiline üleminek kaugõppele tekitas tavapärasest rohkem stressi ja lisakoormust kogu õpingutega seotud ühiskonna jaoks. Enam ei olnud aega mõelda, tuli tegutseda. Eesti riik oma väiksuses sai avatuks kõigile mõjudele, mis mujalt maailmast meieni jõudsid.

Just seetõttu omandab elukestva õppe olulisus nüüdsest veelgi suurema tähenduse. Haridussüsteem on ümberkujunemisel.

Autor: Cristel Kiilstrom, Tallinna Ülikooli andragoogika õpe (BA) üliõpilane

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli ainekursuse „Esitlus- ja aruteluoskused“ raames.